Võimalused ärisaladuse hoidmise kohustuse ja konkurentsikeelu kokkuleppega tekitatud kahju hüvitamise nõuete maksmapanekuks

Tööandjate huvi töötajate poolt ärisaladuse hoidmise kohustuse ja konkurentsikeelu kokkuleppe järgimise vastu on aasta aastalt suurenenud. Kuigi töölepingu seadus lubab töösuhte pooltel leppida kokku lepptrahvi maksmises töötaja poolt juhul, kui viimane neid lojaalsuskohustusi rikub, siis sageli neid kokkuleppeid siiski ei sõlmita. Lisaks on töötajal õigus nõuda kokkulepitud leppetrahvi vähendamist võlaõigusseaduses toodud alustel ning kogu leppetrahvi kokkuleppe võib osutuda tühiseks juhul, kui kokkuleppe puhul on tegemist tööandja tüüptingimusega ning sealtoodud trahv on ebamõistlikult suur. Seega võib kahju hüvitamine olla ainus õiguskaitsevahend, mida tööandja saab seoses töötaja poolt ärisaladuse hoidmise kohustuse või konkurentsikeelu kokkuleppe rikkumisega rakendada. Kui varasemalt oli vastavate kohustuste rikkumisega seotud kahju hüvitamise nõuetega töövaidluskomisjoni või kohtu poole pöördumine pigem haruldane, siis käesolevaks ajaks on praktika muutunud ja vastavaid kohtuvaidlusi tuleb üha rohkem ette.

Jättes kõrvale kohtuvaidluste kulukuse ja kestvuse argumendi, mis tihtipeale saab kahju hüvitamise nõuete esitamisel takistuseks, on põhjused, miks tööandjad ei ole altid konkurentsikeelu kokkuleppe ja ärisaladuse hoidmise kohustusega tekitatud kahju hüvitamise nõudega kohtu poole pöörduma, seotud eeskätt tekitatud kahju olemasolu ja selle suuruse tõendamise keerukusega. Samuti, arvestades nende kohustuse rikkumise iseärasusi, võib keeruliseks osutuda ka rikkumise tõendamine vastavalt kohtus kehtivatele tõendamiskriteeriumitele. Siiski ei maksa neid asjaolusid ülemäära karta, kuna esineb efektiivseid menetluslikke võimalusi kahjunõude menetlemiseks.

Nimelt on võimalik kohtuvaidlus jagada nö kahte ossa, kasutades tsiviilkohtumenetluse seadustikus antud võimalust taotleda vaheotsuse tegemist. Tsiviilkohtumenetluse seadustik näeb ette, et kui menetluses on hagi raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ja nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on kohtul võimalik otsust teha, võib kohus poole taotlusel teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. Lihtsustatult öeldes tuvastab kohus sellisel juhul esmalt, kas töötaja on kohustust rikkunud – tööandjal on vaja tõendada üksnes rikkumise fakt. Näiteks võib olla võimalik tõendada seda, et töötaja on saatnud konfidentsiaalset informatsiooni konkurendile või paralleelselt töösuhtele osutanud kas ise teenust oma äriühingu kaudu või olnud töösuhtes konkurendiga. Lisaks tuvastatakse selles menetluse staadiumis ka konfidentsiaalsuskohustuse ja konkurentsikeelu kokkuleppe kehtivus vastavalt töölepingu seaduse asjakohastele sätetele (§§-d 22-24). Kui kohus tuvastab, et konfidentsiaalsuskohustus või konkurentsikeelu kokkulepe ei ole kehtivalt sõlmitud või töötaja ei ole nimetatud kohustusi rikkunud, siis kohtumenetlus sellega ka lõpeb.

Kui aga kohus tuvastab, et ärisaladuse hoidmise kohustus või konkurentsipiirangu kokkulepe on kehtiv ja töötaja on  vastavat kohustust rikkunud, asub kohus hindama tekitatud kahju suurust. Teisisõnu alles seejärel tuleb tööandjal tõendada talle tekitatud kahju suurus ja läheb käima menetlus kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramiseks. Selleks hetkeks on aga ümberlükkamatult tõendatud ja kohtuotsusega tuvastatud, et töötaja on etteheidetavaid kohustusi rikkunud ja nö pool võitu on käes. Enne vaheotsuse jõustumist peetavas menetluses ei ole tööandjal vaja astuda keerukasse ja põhjalikku kahju tõendamise menetlusse. Piisab tekkinud kahju aluse näitamisest – näiteks saamata jäänud tulu, kuna töötaja rikkumise tõttu võtsid tööandja kliendid sama teenust kusagilt mujalt.

Oluline on tähelepanu pöörata ka konkurentsikeelu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude esitamise tähtajale. Seaduse kohaselt aeguvad tööülesannete täitmisega tekitatud kahju hüvitamise nõuded 12 kuu möödumisel. Konkurentsikeelu kokkuleppest tuleneva kahju hüvitamise nõude osas on Riigikohus aga selgelt välja öelnud, et konkurentsipiirangu kokkuleppega ei määrata kindlaks töötaja tööülesandeid ning seda kokkulepet ei saa käsitada töötaja tööülesandena. Konkurentsipiirangu kokkuleppe näol on tegemist eraldiseisva võlaõigusliku kokkuleppega, millele kohaldub üldine kolmeaastane aegumistähtaeg. Seega konkurentsipiirangu kokkuleppe rikkumisest tuleneva nõude esitamise tähtaeg on kolm aastat alates kohutuse rikkumisest.

Ehkki ärisaladuse hoidmise kohustuse osas ei ole Riigikohus vastavat seisukohta väljendanud, võib ka ärisaladuse hoidmise kohutuse rikkumisega seotud kahju hüvitamise nõudele analoogia korras kohaldada sama, st kolmeaastast aegumistähtaega.

Kokkuvõtteks, nagu kõikide kohtuvaidluste puhul, kehtib ka konkurentsikeelu kokkuleppe ja ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumise vaidluste puhul lihtne põhimõte, et töö käib tellija materjalist. Üksnes efektiivne koostöö ja piisavate tõenduslike vahendite olemasolu tagab eduka lõpptulemuse. Esmane eeldus edukale vaidlusele on kehtiva konkurentsikeelu kokkuleppe olemasolu ja/või kehtiv teavitus ärisaladuse sisust. Kui peaks osutuma vajalikuks nõudega kohtu poole pöörduda, on vaheotsuse abil võimalik läbida kohtumenetlus samm-sammult, mis aitab kulusid ja aega oluliselt kokku hoida.