Vandeadvokaat Kristina Schotter: miks rahandusministeeriumi muudatusettepanek tegelikult kedagi ei aita

Tänases eriolukorras on paljudel isikutel tekkinud raskused oma kohustuste täitmisel ja selle leevendamiseks on rahandusministeerium välja tulnud ettepanekuga muuta võlaõigusseaduse vääramatu jõu sätet. Paraku on kiirustades jäänud läbi mõtlemata, keda selle sättega kaitsta soovitakse ja kas pakutud lahendus sellele üldse kaasa aitab.

Rahandusministeeriumi ettepaneku kohaselt lisataks võlaõigusseadusesse põhimõte, et kui kohustuse rikkumine on tingitud 2020. aasta 12. märtsil välja kuulutatud eriolukorrast, siis eeldatakse, et rikkumine on vabandatav. Juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev saabub 1) eriolukorra kehtivuse ajal, 2) kohustuse täitmise koht asub eriolukorra piirkonnas ja 3) kohustuse kohast täitmist takistavad eriolukorrast tingitud olulised muutused pakkumises, nõudluses või lepingu täitmiseks vajalike vahendite või tööjõu kättesaadavuses, siis kehtiks ühtlasi ka eeldus, et kohustuse rikkumine on tingitud eriolukorrast ehk järelikult eelduslikult vabandatav.

Seega piisaks võlgnikul enda vabandamiseks vaid sellest, kui kohustus tuli täita peale 12. märtsi 2020 Eesti Vabariigi territooriumil ning kohustust ei saa täita üldise pakkumuse-nõudluse muutuse tõttu.

Eelnev seaks aga võlausaldajad väga keerulisse positsiooni – kuidas on võlgniku ettevõtte siseelu tundmata võlausaldajal võimalik öelda, et tegelikult olid võlgnikul mittetäitmiseks hoopis muud põhjused kui üldine pakkumuse-nõudluse muutus? Seni on kehtinud põhimõte, et isik, kes oma kohustust vääramatu jõu tõttu täida ei suuda, peab siiski ise suutma näidata, miks täpselt ta oma kohustust täita ei saa. Teisisõnu võimaldaks antud muudatus kõigil üsnagi lihtsalt keelduda mistahes kohustuste täitmisest ja ei aitaks mitte tegelikke hädasolijaid, vaid neid, kes olukorda kuritarvitada soovivad.

Samuti soovib rahandusministeerium teistmoodi kokkuleppimise keelata ehk tühiseks lugeda. Seega ei peaks võlgnik vääramatu jõu esinemist tõendama isegi siis, kui poolte vahelises lepingus oli nii kokku lepitud. Tegemist on lepinguvabaduse põhjendamatu piiranguga. Võib ju eriolukord küll kaasa tuua takistusi kohustuste täitmisel, kuid eriolukord ei peaks takistama isikul olukorda oma lepingupartnerile selgitamast.

Kõige ebaselgem on rahandusministeeriumi eelnõu puhul aga see, kas see on mõeldud laienema ka raha maksmise kohustusele. Seni on kohtupraktikas leitud, et rahalise kohustuse täitmist saab alati nõuda ning raha mittemaksmist ei vabanda isegi vääramatu jõud. Raha maksmata jätmist saaks vabandada vaid väga erandlik olukord, kui makse ise on takistatud, näiteks kui elektroonilised maksesüsteemid on vääramatu jõu tõttu rivist väljas. Seega ei saa eriolukorra tõttu keelduda näiteks ei üüri ega muude kokkulepitud tasude maksmisest, kui teine lepingupool oma kohustust täidab. Seda seisukohta on korduvalt rõhutanud ka justiitsministeerium.

Kui rahandusministeeriumi kavandatav säte jääb aga praegusel kujul ebaselgeks, võiks ühtäkki kehtida ka eeldus, et isegi rahalise kohustuse täitmist ei saa eriolukorra ajal nõuda. Kas siis kõik raskustesse sattunud tööandjad, kommunaalteenuste osutajad, üürnikud või muude teenuste ostjad saaksid homme öelda, et nad oma maksekohustusi juba kasutatud kauba või teenuse eest täitma ei pea? Selleks, et kelleltki kokkulepitud raha maksmist nõuda, pead suutma aga ise tõendada, et võlgnikul kas on raha küll või vähemalt ei saanud see otsa mitte eriolukorra tõttu.

Eelnõu erilist läbimõtlematust näitab asjaolu, et siiski jääks alles võimalus võla tõttu leping üles öelda, samuti keelduda oma kohustuste täitmisest. Seetõttu on karta, et muudatuse tegelikuks tagajärjeks oleks massiline lepingute lõpetamise laine ja uutes lepingutes üleminek täielikule ettemaksurežiimile. Sisuliselt võidaks minna tagasi bartertehingute ajastusse. Nii on ilmne, et muudatusega ei kaitsta tegelikult mitte nõrgemat, vaid hoopis jõupositsioonil olevat lepingupoolt.

Loodetavasti eelnõud siiski enne vastuvõtmist täpsustatakse ning välditakse ülilihtsustatud ja läbimõtlemata lahendusena kõigi kohustuste täitmisele amnestia andmist. Nõustuda tuleb justiitsministeeriumi soovitusega võtta eeskuju Saksamaal kehtestatud muudatustest, millega kehtestati leevendusi täpselt nendele lepingutele ja isikutele, kes seda eriolukorra tõttu kõige enam vajavad ning lahendusena piirati ajutiselt just neid lepingulisi õigusi, mis leevendust päriselt ka pakuvad (sealhulgas tarbija- ja üürilepingute ülesütlemisõigusi).