Sandra Sillaots: tuuleparkide arendamise pudelikael on ehitusõigust andev planeering. Mida teha?

Artikkel avaldati 5. oktoobril 2023 Äripäeva tööstusuudised.ee portaalis

Maismaa tuuleparkide arendamisel on täna üheks suuremaks pudelikaelaks ehitusõigust andev planeering ja selle olukorra lahendamiseks või leevendamiseks peame leidma vastuse mitmele küsimusele, kirjutab advokaadibüroo COBALT vandeadvokaat Sandra Sillaots.

12. septembril võttis Euroopa Parlament vastu EL taastuvenergia direktiivi muudatused, mille kohaselt peaks aastaks 2030 taastuvenergia moodustama 42,5% kogu ühenduse energia lõpptarbimisest. Taastuvenergia osakaalu suurendamise vajadus ei ole mingi uudis ka Eestis. Viimastel aastatel on oluliselt kasvanud energiatootmine päikeseenergiast, samal ajal kui tuuleparkide arendamine alles kogub hoogu.

Kliimaministeeriumi andmetel oli 2022. aasta seisuga Eestis tuuleenergia tootmisvõimsuseid 310 MW. Võrreldes teiste taastuvenergia tootmisviisidega on suurima kasvupotentsiaaliga elektritootmise viis just tuuleenergia –aastaks 2030 loodab Kliimaministeerium tuuleenergia toodangu neljakordset kasvu. Kuigi märkimisväärne osa kasvust on oodata meretuuleparkide arvelt, siis esimesena on lootust elektrit tootma hakata just maismaa tuuleparkidel.

Pudelikael on planeering

Maismaa tuuleparkide arendamisel on täna üheks suuremaks pudelikaelaks ehitusõigust andev planeering. Probleeme on nii tuuleenergia arendamiseks sobivate alade leidmisega, planeeringute koostamisele kuluva ajaga kui ka huvigruppide vahel kompromisside leidmisega.

Sisuliselt on tuuleparkide püstitamiseks ehitusõigus võimalik saada kahel viisil – kas üldplaneeringu alusel kehtestatud detailplaneeringuga või kohaliku omavalitsuse eriplaneeringuga. Detailplaneeringu menetlus on sirgjoonelisem ja kiirem, kuid eeldab, et kohalik omavalitsus on üldplaneeringu raames ära määratlenud peamised tuuleenergia arendamiseks sobilikud alad. Eriplaneeringuga selgitatakse esmalt välja sobivad alad ning seejärel määratletakse täpsemad tingimused tuulepargi (või parkide) rajamiseks.

Planeeringu menetlejal – kohalikul omavalitsusel – on suur vastutus protsessi juhtimises ja kompromisside otsimises. Ühelt poolt tuleb silmas pidada kohalike elanike huvisid ja seisukohti, teisalt arendajate huvisid ning riiklike eesmärke taastuvenergia tootmise suurendamiseks. Lisaks on vaja leida lahendusi olukordadeks, kus samale alale konkureerivad mitu arendajat – mida teha, kui üldplaneeringus määratud alale on lubatud püstitada kokku kümme tuulikut, kuid kaks huvitatud arendajat soovivad mõlemad püstitada seitse tuulikut? Seaduse tasandil on võimalik küll ette näha planeeringute menetlemise üldine kondikava, kuid lõppastmes on iga planeerimisprotsess omanäoline ning nõuab kõigilt osapooltelt oskust leida loovaid lahendusi ning kompromisse.

Millise konkureeriva arendaja peaks kohalik omavalitsus valima ning kas arendajad saavad teha koostööd ühise eesmärgi nimel? Mida teha, kui avalikkuse jahedat vastuvõttu tuuleparkide rajamisele ei hakka soojendama isegi talumistasu? Milliseid regulatiivseid muudatusi oleks õigusaktides vaja selleks, et protsess muuta valutumaks kõigile osapooltele? Need on vaid mõned küsimused, mis vajavad lahendamist selleks, et aastaks 2030 seatud ambitsioonikaid eesmärke saavutada. Energia Aastakonverentsil 2023 püüamegi koostöös kohalike omavalitsuste, riigi ning arendajate esindajatega arutelus nendele küsimustele vastuse leida, et maismaal tuuleenergia tootmist jõuliselt kasvama panna.