Riigikohus: ka töölepingu ebaseaduslikul ülesütlemisel väljamõistetavad kahjuhüvitised alluvad võlaõigusseaduse reeglitele

Riigikohtu tsiviilkolleegium väljendas oma 04.11.2015. a otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-120-15 uuenduslikke seisukohti võlaõigusseaduse hea usu põhimõtte ning kahjuhüvitisi piiravate sätete rakendamise kohta hüvitiste väljamõistmisel töölepingute ebaseadusliku lõpetamise korral. Samuti kordas Riigikohus nimetatud asjas üle oma varasema seisukoha selle kohta, et tööandja, kes on õigusliku aluseta sõlminud tähtajalise töölepingu, ei saa hiljem tugineda töötaja nõuete tõrjumisel sellele, et leping tuleb lugeda tähtajatuks.

Hagiavalduse kohaselt asus töötaja (hageja) töölepingu alusel kostja juurde tööle kokana, tööleping sõlmiti 2‑aastase tähtajaga. Tööandja teatas töötajale, et tööleping sõlmitakse tähtajalisena ajutise töömahu suurenemise tõttu seoses uue menüü väljatöötamisega. Tööandja ütles töötaja töölepingu 11 kuud enne tähtaja saabumist koondamise tõttu üles ning maksis talle välja koondamishüvitise ühe kuu töötasu suuruses summas. Töötaja nõudis töölepingu ülesütlemise hüvitise maksmist töölepingu seaduse § 100 lg 3 alusel, st summas, mis vastas töötaja keskmisele töötasule töölepingus kokkulepitud tähtaja möödumiseni.

Tööandja teatas, et tööleping tuleb lugeda tähtajatuks, sest töö ei olnud ajutise iseloomuga ning lepingu tähtajalise sõlmimise põhjus oli katseaja pikendamine töötaja sobivuse hindamiseks, kuna töötajal puudus varasem töökogemus kokana. Alternatiivselt palus tööandja jätta hagi rahuldamata seetõttu, et töötajal ei tekkinud töölepingu ülesütlemisega kahju, kuna tänu tööandja soovitusele leidis ta uue töö.

Maa- ja ringkonnakohus rahuldasid töötaja nõude täies ulatuses ning leidsid, et hüvitise vähendamiseks puudub õiguslik alus.

Riigikohus leidis, et kahjuhüvitise väljamõistmisel tuleb lisaks töölepingu seadusele rakendada ka võlaõigusseaduse §-s 6 sätestatud hea usu põhimõtet, samuti võlaõigusseaduse kahju hüvitamise sätteid. Hüvitise väljamõistmisel töötaja kasuks tuleb muuhulgas arvestada võlaõigusseaduse §-s 127 sätestatud kahju hüvitamise eesmärki ja ulatust ning kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik (töötaja) sai kahju tekitamise tagajärjel. Seega võimaldab seadus arvestada töölepingu seaduse § 100 lg 3 alusel väljamõistetava hüvitise suuruse määramisel nt asjaoluga, et töötaja sõlmis pärast tähtajalise töölepingu ülesütlemist, aga enne töölepingus kokkulepitud tähtaja möödumist tööandja soovitusel uue töölepingu teise tööandjaga. Kolleegium leidis, et sellisel juhul võib kooskõlas võlaõigusseaduse §-s 6 ja § 127 lg-s 5 sätestatuga olla põhjendatud töölepingu seaduse § 100 lg-s 3 sätestatud hüvitise suurust muuta.

Lisaks kahjuhüvitise väljamõistmisel kohaldamisele kuuluvate võlaõigusseaduse sätete selgitamisele kordas Riigikohus antud asjas ka oma varasemast praktikast tulenevat järeldust, et tähtajalise töölepingu sõlminud tööandja ei saa selle lepingu lõpetamisega seotud rahalistest kohustustest vabanemise eesmärgil tugineda pärast töölepingu ülesütlemist asjaolule, et pooltel ei olnud alust tähtajalist töölepingut sõlmida (vt ka Riigikohtu 22. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-15, p 13). Seega kannab tööandja kõik riskid, mis tulenevad tööandja poolt tähtajalise töölepingu sõlmimisest olukorras, kus selleks puudub õiguslik alus, ning ehkki selline leping loetakse vaidluse korral automaatselt tähtajatuks, ei anna see tööandjale alust vaielda vastu töötaja nõuetele, mis seonduvad lepingu tähtajalisusega.