Partner Kristel Raidla-Talur ja vandeadvokaat Mart Blöndal: Eesti järgmine ükssarvik võiks tulla kaitsesektorist

2024 - 11 - 18
Artikli autor: Kristel Raidla-Talur, Mart Blöndal

Artikkel ilmus 17.10.2024 Äripäevas. 

Viimaste aastate julgeolekuolukord ja sõjalised konfliktid on nii Euroopas kui mujal maailmas sünnitanud hulgaliselt uusi kaitsetehnoloogia (inglise keeles defense tech) ning kahesuguse kasutusega (inglise keeles dual-use) kaupadega tegelevaid ettevõtteid, mille tarkvara, tehnoloogiat või toodangut saab kasutada nii tsiviil- kui ka sõjalisel otstarbel. Masinate, lahingmoona ja muu sõjavarustuse tootmisele keskenduva klassikalise kaitsetööstuse kõrval on üha rohkem esile kerkinud tarkvara ja andmete põhiseid lahendusi pakkuvad ettevõtted, mis tegutsevad samaaegselt nii tehnoloogia- kui kaitsesektoris. Iduettevõtluse hällina ja Ukraina toetajana tuntust kogunud Eesti võiks edaspidi ka defense tech ja dual-use valdkonna startuppidele sobiliku keskkonnaga silma paista.

Eesti riik ei ole kaitse- ega mistahes teise tehnoloogiasektori ettevõttele piisavalt suur klient ega turg, et oma äritegevust ainult siseriiklikele hangetele või võimalikele kohalikele klientidele üles ehitada. Seetõttu on mõistetav, et nende ettevõtete ambitsioon on Eestist  laiem ning selle realiseerumine tooks kahtlemata laiemat kasu nii Eesti ekspordinäitajatele kui üldisele ärikeskkonnale.

Mainitud ärikeskkonna üks parimatest näidikutest on Eesti ettevõtete võimekus oma ideede realiseerimiseks raha kaasata, tehes seda mitte üksnes kohalikelt, vaid ka rahvusvahelistelt investoritelt. Raha kaasamises kehtib põhimõte, et mida suurem ja pikaajalisem on projekt, seda rohkem tuleb kaaluda riigiga seotud riske ning riigi võimekust nendega toime tulla. Riskiks võib olla ebastabiilne maksukeskkond, liigne bürokraatia, kuid Eesti puhul kahtlemata ka geograafiline asukoht. Kui investoril puudub kindlus, et meie sõjakas ja pahatahtlik naaber ükspäev välisinvestori investeeringuid lihtsalt ei omasta, siis suure tõenäosusega ta Eestisse raha ka ei paiguta.

Seega tekib küsimus – kas ja mida saaks riik teha selleks, et luua välisinvestoritele kindlust ning seeläbi aidata kaasa Eesti ettevõtete raha kaasamisele? Üheks lahenduseks oleks riigiga seonduva riski minimaliseerimine. Mida väiksem on Eesti riigiga seotud risk, seda odavamalt suudavad kohalikud ettevõtted raha kaasata, ning seda lihtsam on neil ka rahvusvaheliselt konkureerida. Teisisõnu on kaalul Eesti konkurentsivõime tervikuna.

Stardipunktiks võiks olla poliitiline arusaam, et mistahes kaitsevaldkonna hange ei ole Eesti riigile üksnes kulu, vaid see tagab meile võimekuse välisinvestorite investeeringuid kaitsta ning seeläbi neid riiki juurde tuua. Kui varasemalt on teataval määral olnud õhus arusaam, et kaitsesektor kujutab endast midagi veidi kahtlast ja eetiliselt taunitavat ning seda ei saa võrrelda muude ärivaldkondadega, siis uus reaalsus on, et ka kaitsetööstuse ettevõtted on täiesti legitiimsele ärile orienteeritud ja panustavad Eesti majanduskeskkonna arengusse. Tegemist on valdkonnaga, mille kaudu Eesti saab oma innovaatilisust ülejäänud maailmale presenteerida.

Seda enam, et Ukrainas toimuva pinnalt saab öelda, et riigi ja ühiskonna kaitseks ei piisa vaid tehnika olemasolust. Riigil peab olema ka võimekus olemasolevat tehnikat vastavalt oludele kohandada ning uut tehnikat arendada ja rindele tuua. Samuti ei saa sõjaolukorras alati rahvusvahelistele hangetele loota. Vajalik tehnika peab meil siin päevade või isegi tundide jooksul olemas ja lahinguvalmiduses olema. See omakorda eeldab kohapealset oskusteavet ning kaitsetööstust, mis suudab vastavalt ka reageerida. Kuna Eesti riik ei saa oma mahust tulenevalt olla sellise kaitsetööstuse ainus klient, peab riik tegema jõupingutusi rahvusvahelise kaitsetööstuse tekkeks vajalike eelduste loomiseks.

Hea uudis on, et Eesti riik on mitmeid selliseid jõupingutusi juba teinud või ette valmistamas. Eelmisel aastal tehti otsus investeerida SmartCapi kaudu NATO Innovatsioonifondi 30 miljonit eurot, mille abil rahastatakse kahese ehk tsiviil- ja militaarkasutusega süvatehnoloogiaid arendavaid ettevõtteid. Samuti avati käesoleva aasta alguses NATO DIANA Eesti kiirendi, mille raames arendavad ettevõtted kahese kasutusega lahendusi.

Äsja on riik kaitsetööstuse toetamiseks otsustanud läbi SmartCapi luua spetsiaalse kaitsefondi ning suurendada selle algselt planeeritud 50 miljoni euro suurust mahtu kuni 100 miljoni euroni. Lisaks riiklikele otseinvesteeringutele kaitsetööstusettevõtetesse aitab uus fond kaasa sellele, et erasektori fondid, millest üha suurem osa on vaba kaitsesektoriga seonduvatest investeerimispiirangutest või mis sellele valdkonnale lausa keskenduvad, saaksid suuremas mahus kaitsesektorisse investeerida.

Samal ajal on Kaitseministeerium ja Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus kutsunud ettevõtteid konsultatsioonile ja tehakse plaane kaitsetööstuspargi loomiseks, mis võimaldaks Eesti kaitsetööstuse ettevõtetel oma toodangut (laskemoona, lahingmoona, nende komponente ja lõhkeainet) testida ja toota.

Riigikogus on ülevaatamisel ka relvaseadus, mis peaks kaitsesektori regulatsioone mõnevõrra leevendama. Eelnõuga kavatsetakse luua võimalus Eestiga sõbralikes suhetes olevate ja kaitsekoostööd tegevate riikide ettevõtjatele panustada Eesti kaitsetööstusesse. Muuhulgas on plaanis laiendada nende isikute ringi, kes saavad sõjarelvade ja laskemoona käitlemiseks vajalikku tegevusluba taotleda. Samuti on edaspidi sõjarelvade ja laskemoona veoteenuse osutamiseks võimalik mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis välja antud luba kasutada.

Kõik see on samas alles algus. Kuigi iduettevõtlusele sobiv ökosüsteem ja nii kohalikul kui rahvusvahelisel tasandil raha kaasamise kogemus on Eestis juba olemas, on riigil võimalik üldise ärikeskkonna ja kaitsevaldkonna teadlikku arendamist jätkata, kohalduvaid regulatiivseid nõudeid kohandada ja riigi ressursse kaitsesektori arengusse suunata. Tehnoloogiasektori kiire arengu ja iduettevõtete edulugude poolest tuntud riigina võiks meie eesmärk olla järgmine ükssarvik kaitsesektorist.