Ott Aava: Adobe maksab tehingust loobumise eest miljard dollarit – miks?

Artikkel avaldati Äripäevas 26. detsembril 2023

Hiljuti kajastas Äripäev, et Adobe loobus Figma omandamisest. Tehingu väärtus oleks olnud 20 miljardi dollarit. Sellest loobumise eest maksis Adobe Figmale miljard dollarit. Miks sellised tasud ettevõtete müügitehingutes kokku lepitakse ning kui tavalised need on, arutleb advokaadibüroo COBALT tehnoloogiasektori tehingunõustamiste juht Ott Aava.

Adobe teatas oma kavatsusest omandada 20 miljardi dollari eest Figma 2022. aasta septembris. Mõne päeva eest andis Adobe teada, et loobub tehingust. Kaudselt anti mõista, et EU ja Suurbritannia konkurentsiametid ei oleks tehingut heaks kiitnud. Tehingu toimumisel oleks see olnud üks suurimatest omalaadsete tehingute seas.

Kuna tehing ei oleks võimudelt luba saanud, ei jäänudki Adobe’l muud üle, kui tehingust loobuda. Tehingu mittetegemise eest maksab Adobe Figmale miljard dollarit loobumise tasu. Eestis selliseid loobumistasusid üldiselt tehingutes kokku ei lepita, küll aga on need üsnagi tavapärased välismaistes tehingutes, eelkõige suurtes. Näiteks 2011 kui AT&T loobus T-Mobile omandamisest, tasus AT&T loobumistasu 4 miljardit dollarit – suurim avalikult teadaolev loobumistasu. Aga näiteid on teisigi – Charter Communications/Time Warner Cable tehing sisaldas 2 miljardi dollari suurust loobumistasu. Sama suurt tasu sisaldas ka Monsanto ja Syngenta tehing.

Sellist loobumistasu nimetatakse ka „hell or high water“ tingimuseks. Lühidalt tähendab see, et tehinguga tuleb igal juhul edasi minna või tasuda kokkulepitud summa. Eelkõige peetaksegi silmas olukordi, kus konkurentsiamet ei anna tehingu tegemiseks luba või seob loa tingimustega. Selliseks tingimuseks võib olla mõne ärisuuna võõrandamine vms.
Olles mitmeid ettevõtete müügiportsesse oksjoni korras nõustanud, on müüjate jaoks olulised hind, tehingu kiirus ja selle kindlus. Tehingu hinda ja kiirust on võimalik hinnata, aga kindlus on sageli ebamäärane. Võtame näiteks olukorra, kus ettevõtte ostu vastu tunneb huvi kaks ostjat. Esimene pakub 10 miljonit, mis tasutakse 10 päeva jooksul pärast koondumisloa saamist, kusjuures eelduslikult luba saadakse. Teine ostja pakub aga 12 miljonit samadel tingimustel, aga kuna tegemist on konkurendiga, siis ei ole kindel, kas tehing saab heakskiidu. Teine tehing on hinna poolest küll parem, aga ei pruugi realiseeruda. Ehk see tehing ei ole nii kindel kui esimene.

Kuidas müüjana nüüd sellises olukorra käituda – kas valida ostuhinnana kindel 10 miljonit või ebakindel 12 miljonit? Selge, et tegemist on raske olukorraga. Eriti juhul, kui teise tehingu ärajäädes selgub, et enam ei ole ka esimene ostja tehingust huvitatud. Kuidas sellist olukorda lahendada ja kuidas saab ostja näidata tehingu kindlust?

Loobumistasu ongi selleks mõeldud ja annab müüjale kaks tagatist. Esiteks näitab see müüjale, et ostja arvates ei teki tal koondumisloaga saamisega probleeme ja vajadusel täidab koondumisloa saamisega seotud tingimused (nt võõrandab mingi ärisuuna või võtab muid kohustusi). Teiseks, loa mittesaamisel hüvitab ta müüjale tekkinud kahju. Selleks on ühelt poolt tehinguga seotud otsesed kulud (advokaadid, finantsnõustajad jms), kuid teisalt ka kaotatud aeg, sisemine tehinguga seotud ressursi kasutus kui ka alternatiivsete pakkumiste kadumine või otsimine. Samuti tuleb arvestada, et ettevõtte areng tervikuna võib olla ootel menetluse jooksul. Selge, et valmistutakse omanikuvahetuseks ja sellel perioodil ei tehta näiteks uusi investeeringuid. Ehk tehingu ära jäämine ei tähenda üksnes seda, et nõustajatele kulu on olnud asjatu.

Eestis esinevad sellised loobumistasud tehingutes pigem harvadel juhtudel. Balti tehingustatistika raporti „Baltic Private M&A Deal Points Study 2022″ kohaselt kasutatakse selliseid tasusid 6% tehingutest. Samas, maailma ühe suurima advokaadibüroo Allen & Overy statistika kohaselt kasutati selliseid tasusid 2022. aastal 20% nende nõustatud tehingutes ja 2021. aastal 44% tehingutes.

Loobumistasude vähene kasutamine Eestis on ilmselt ühelt poolt tingitud sellest, et Eesti tehingud ei ole niivõrd keerulised ja teiselt poolt on üldiselt tehingu pooltel selge arusaam, kas koondumiskontrolliga võib probleeme tekkida või mitte ning seetõttu on ka lahendused sirgjoonelisemad. Samas toimub ka Eesti turul konsolideerumine ja koondumise teemad tõusetuvad üha rohkem, tuues kaasa tehingu kindluse riski tõusu. Seetõttu võivad ka loobumistasud Eestis järjest enam kasutust leida.

Link artiklile: SIIN