Margus Mugu kommenteerib majanduskuritegusid ehituses

Elu jääb kriminaaluurimisele jalgu (või vastupidi) 

(Artikkel ilmus Delfi Ärilehes 15.07.2017)

Viimasel ajal on majanduskuritegude uurimisel hakanud ilmnema suundumused, mis ei haaku enam tavapärase arusaamisega ehitamisel. Lepinguliste suhete ülesehitusest aru saamata on prokuratuur ja politsei leidnud kuritegusid sealt, kus ehitusettevõtjad ei oleks osanud arvatagi, et asi võib nii tõsiseks minna.

On juhtunud, et riigihankel võitjaks osutunud äriühing on oma töövõtulepingu korralikult täitnud ja objekti valmis ehitanud vähempakkumisel võitjaks osutunud hinnaga, kuid saanud süüdistuse kelmuses selle eest, et üks ehitustöödes ulatuslikult kasutatud materjal osutus tegelikult odavamaks, kui hinnapakkumises arvestatu ja vastavalt näidatu. Usinad uurijad on siit kohe tuletanud kelmuse tunnused: enampakkumisel esitati valeandmeid, sest näidati materjali hind tegelikust kõrgemana ning pisteti hinnavahe tasku, mis on riigile kui tellijale kahju tekitamne.  Samas jäetakse täielikult tähelepanuta, et ehituse töövõtuleping sõlmiti mitte ühikuhindades või otsekuludena, vaid ühe lõpliku hinnaga kõikide tööde kohta. Materjalide ootamatu kallinemise risk oleks sel juhul jäänud ehitaja kanda. Kuid see hind, millega leping sõlmiti, oli pakututest kõige odavam, riigile vastuvõetav ning töö tehtigi puudusteta.  Ehk teisisõnu: madalaima pakutud hinnaga saadi soovitud kvaliteedile vastav asi.  Isegi juhul, kui ehitaja oleks leidnud kogu vajaliku materjali juhuslikult metsa alt ning tuttavad kratid selle töö tal tasuta ära oleks teinud, sai tellija parima hinnaga selle, mida tahtis.

Teisel juhul tegi ehitaja parima pakkumise projektis, kus tellija oli projekti teostamiseks taotlenud avalikest vahenditest toetust.  Tehti peatöövõtuleping ja seejärel alltöövõtuleping, mis sellisel puhul tavaline. Probleemiks osutus asjaolu, et peatöövõtja teha jäi faktiliselt ainult väike osa töödest, suurema osa tegi alltöövõtja. Tellija aga ei pidanud vajalikuks toetuse saamiseks alltöövõtulepingut esitada, millest hiljem saigi süüdistuse soodustuskelmuses, kuna uurijate arvates ei esitanud tõeseid andmeid.

Mõlemast ülaltoodud näitest ilmneb asjaolu, et ehituse töövõttudega seotud kriminaalmenetlustes (aga selliseid näiteid võib kahjuks tuua ka mitte ainult ehitusest) ei valda menetlejad vajalikul määral võlaõigust ning neil puudub eluline arusaam õigussuhetest ehituse valdkonnas.  Meeste ülikonda ei minda tellima kleidiõmbleja juurde, sellest saavad kõik aru. Kuid millegipärast ei ole kriminaalmenetluste läbiviijateni jõudnud arusaam, et lisaks kriminaalõiguse tundmisele on vajalik teada ka tavalist tsiviilkäibe praktikat paljudel elualadel (mitte ainult ehituses), et nendel tegutsejaid ei süüdistataks asjata  ning veetaks mööda kohtuveskeid, mis teadagi – ei tööta kiiresti.