Maksuõiguse valdkonnajuht Tõnu Kolts: riik on hinnanud maksutulu teoreetiliste arvutuste põhjal

Meil kõigil peaks olema veel hästi meeles, et käibemaksumäära tõus 20 protsendilt 22 protsendini 1. jaanuarist 2024 tõi kaasa suurema hinnatõusu kui kaks protsenti. Kui keegi selles veel kahtleb, siis tasub võrrelda enda ostukorvi hinda näiteks 2023. ja 2024. aasta suvel. Lihtne on seda teha internetipoest vana ostukorvi uuesti tellides.

Lisaks käibemaksutõusule tabab inimesi kaheprotsendine täiendav julgeolekumaks. Maks kohaldub inimese kogu maksustavale tulule ilma ühegi mahaarvamiseta ning arvesse ei võeta ka tulumaksuvaba miinimumi. Kui ettevõtete kasum on lihtsustatud tulem ettevõtte kogutulust, millest on maha lahutatud kogukulu, siis füüsilised isikud hakkavad kaheprotsendilist julgeolekumaksu maksma kogu enda maksustatavalt tulult ilma ühegi mahaarvamiseta.

Tasub samuti teada, et füüsilise isikule kohalduva julgeolekumaksu alla ei lähe mitte ainult igakuine töötasu, vaid ka kasu vara võõrandamisest (väärtpaberid, kinnisasi, kui ei kohaldu just mõni maksuvabastus), üüritulu, litsentsitasu, füüsilise isiku tasemel maksustatavad ettevõttest saadud omakapitali väljamaksed jne.

Arvestades juba 2024. aastast kehtiva käibemaksu tõusuga, 1 jaanuarist tõusva tulumaksuga (22 protsendini) ning lisades neile täiendava kaheprotsendilise käibemaksutõusu 1. juulist 2025 ja planeeritava kaheprotsendilise julgeolekumaksu alates 2026. aastast, on keeruline näha, kuidas inimeste kindlustunne peaks muutuma positiivses suunas.

Ühelt poolt tõusevad kaupade ja teenuste hinnad ja teiselt poolt väheneb sissetulek. Seetõttu võivad planeeritavad muudatused kaasa tuua tarbimise languse ja seeläbi hoopis planeeritava käibemaksu laekumise vähenemise.

Kaheprotsendine julgeolekumaks on planeeritud ka ettevõtete kasumile. See osa julgeolekumaksust leidis kõige enam diskuteerimist ja pakuti mitmeid alternatiive nagu näiteks arvutada maksu varadelt või palgafondilt.

Kas kasumi maksustamine on halbadest valikutest parim või halvim, sõltub igaühe positsioonist. On üsna selge, et kasumeid on võimalik raamatupidamise sisekorraeeskirjadega kaotada või vähendada. Sama kehtib varade kohta. Kui ettevõte on auditeeritav, siis on seda mõneti keerulisem teha, kuna peab ka audiitori suutma ära veenda, miks mõni amortisatsiooniperiood on liiga lühike või miks vara arvele võtmise määr on liiga kõrge.

Oluline on täheldada, et kasumimaksu hakkavad maksma üksnes ettevõtted, millel on raamatupidamislik kasum. Tekib küsimus, et kui füüsiliste isikute kaheprotsendine maks kehtib kõigile isikutele, siis miks kohelda erinevalt ettevõtteid, millest mõned panustavad ja teised mitte. Seega võinuks ehk õiglasem olla kõigi ettevõtete maksustamine mõne kindla kriteeriumi alusel.

Meedias käis läbi ka alternatiiv, et ettevõtted võiksid iga-aastaselt maksta teatud riigilõivulaadset tasu, mis eelduslikult oleks võinud viia võrdsema kohtlemiseni ega tooks kaasa raamatupidamislikku skeemitamist, olles neutraalsem ja läbipaistvam lahendus.

Eesti maksukeskkonna maine on viimase poolteise aasta jooksul saanud omajagu kahjustada ja maksutõusude põhjus ei ole üksnes seotud Ukrainas toimuvaga, vaid Eesti riigi rahanduspoliitika on pikemat aega olnud kreenis. Alustades kontrollimatute toetuste maksmisega, energiahindade kompenseerimisega ja lõpetades tasuta kõrgharidusega.

Eesti ei ole kahjuks nii rikas riik, et seda kõike endale lubada. Tuleb nõustuda, et Eestil on niigi vähe konkurentsieeliseid ja kui minna ühe peamise eelise, maksukeskkonna, kallale, siis võivad sellel olla väga suured mõjud Eesti edasisele käekäigule.

Jääb arusaamatuks, miks ei soovita likvideerida olemasoleva lihtsa ja läbipaistva maksusüsteemi kitsaskohti ja soodustada majanduse taastumist maksutõusudeta, nagu mitmed teised riigid seda teevad.

Mis on Eesti ettevõtte tulumaksu eripära ja miks see paljudele meeldib? Lausa niivõrd, et mitmed riigid on seda kopeerinud? Peamine võlu seisneb ennekõike selles, et teenitud kasumit ei maksustada ja kasum on võimalik investeerida ilma maksukohustuseta. See on olnud läbiv põhimõte ning seda ei tohiks kergekäeliselt rikkuda.

Üks peamisi probleeme selle süsteemi puhul on olnud asjaolu, et mõned äriühingud on otsustanud kasumit mitte jaotada, vaid laenata seda välja, jättes riigi ilma maksutuluta. Lätis, mis võttis Eesti süsteemi üle 2018. aastal, kehtib aga näiteks reegel, et kui äriühing annab oma aktsionärile (või siis aktsionäri aktsionärile või tütarühingule) laenu, mille pikkus on üle ühe aasta, siis loetakse selline laen kasumieraldiseks ja maksustatakse. Ka Eesti võiks kaaluda sarnase regulatsiooni kehtestamist, et ettevõtete kasumeid ilma maksustamata välja ei laenata.

On selge, et julgeolek on oluline ja sellesse tuleb panustada. Riigi juhtimine tundub aga olevat eesmärgipäratu, toimides pideva rapsimisena, kus otsuseid ei kaaluta piisava detailsusega.