Karina Paatsi ja Heili Haabu: Kuidas koostada õigesti töögraafikuid Euroopa Kohtu hiljutise lahendi valguses?

Artikkel avaldati 30. jaanuaril personaliuudised.ee portaalis

Kuidas koostada õigesti töögraafikuid Euroopa Kohtu hiljutise lahendi valguses?

Eelmisel aastal tegi Euroopa Kohus iganädalase puhkeaja arvestamist puudutava olulise otsuse (nr C‑477/21), tõlgendades puhkeaja nõudeid uuenduslikul viisil. Nimetatud otsuse kohaselt ei ole igapäevane puhkeaeg osa iganädalasest puhkeajast ning seda tuleb anda töötajale lisaks iganädalasele puhkeajale. Eesti töölepingu seaduse nõudeid arvestades peab tööajale järgnema seega kõigepealt 11-tunnine igapäevane puhkeaeg ja seejärel summeeritud tööaja korral 36-tunnine iganädalane puhkeaeg ning muudel juhtudel 48-tunnine iganädalane puhkeaeg. Uue tõlgenduse kohaselt peab summeeritud tööajaga töötajale olema seega nädalas tagatud vähemalt 47‑tunnine paus ja ülejäänud töötajatele vähemalt 59-tunnine paus.

Kuna seni on tööandjad lähtunud summeeritud tööaja puhul 36-tunnisest iganädalasest puhkeajast ning muudel juhtudel 48-tunnisest iganädalasest puhkeajast, tekib küsimus, kuidas tuleb korraldada tööaega edaspidi?

Kõigepealt tuleb rõhutada, et tegu ei ole seaduse muudatusega, millega tööandjad peaksid oma tegevuse kindlaks tähtajaks kooskõlla viima, vaid EL-i direktiivi 2003/88/EÜ uue tõlgendusega. Direktiivi kohaselt on minimaalne iganädalane puhkeaeg summeeritud tööaja korral 24 tundi ning minimaalne igapäevane puhkeaeg 11 tundi, seega direktiiviga on lubatav, kui töötaja saab korra nädalas vähemalt 35-tunnise pausi. Kuid direktiiv näeb ette vaid minimaalsed nõuded ning võimaldab liikmesriikidel siseriiklike õigusaktidega kehtestada ka pikemaid puhkeaegu.

Eesti seadusandja on direktiivi rakendamisel näinud graafikuga töötajatele ette 36-tunnise iganädalase puhkeaja arvestusega, et see kataks direktiivis nõutud minimaalse igapäevase ja ka minimaalse iganädalase puhkeaja (11 + 24 tundi). Ülejäänud töötajatele on ette nähtud 48‑tunnine iganädalane puhkeaeg. Ei ole välistatud, et töölepingu seadust võiks ka edaspidi tõlgendada selliselt, et eelnimetatud 36-tunnine/48-tunnine puhkaeg hõlmab mõlemat, nii igapäevast kui ka iganädalast puhkeaega. Teine võimalik lahendus oleks seaduse sõnastuse täpsustamine. Kuid esialgu on riik kinnitanud, et nad jälgivad olukorda ning seaduse muudatust plaanis ei ole. Euroopa Kohtu lahend on puhkeaja nõuete tõlgendamisel Eestile siduv.

Tööinspektsioon on viidatud Euroopa Kohtu lahendit kommenteerides kinnitanud, et nemad iganädalase puhkeaja nõuetekohasuse üle eraldi kontrolle ettevõtetes esialgu tegema ei hakka ning ettevõtjaid Euroopa Kohtu lahendis toodud tõlgendusega seoses trahvida ei plaani. Küll aga on Tööinspektsioon välja kuulutanud 4 000 tööandja kontrollimise 2024. a jooksul ning muuhulgas kontrollitakse ka töö- ja puhkeaja nõuete järgimist. Samuti on Tööinspektsioon kinnitanud, et lähtub alates 1. jaanuarist 2024. a töö- ja puhkeaja nõuete üle järelevalve teostamisel uuest tõlgendusest.

Eelöeldut arvestades tuleks tööandjatel, kes kasutavad töögraafikud, oma tööajakorraldus ja töögraafikute koostamine üle vaadata. Eriti oluline on see tööandjate puhul, kes kuuluvad 2024. a Tööinspektsiooni järelevalve valimisse. Kuid Tööinspektsioon võib teostada sihtkontrolli ka teiste ettevõtjate üle (nt töötajate kaebuste alusel). Kui tööandjad ei korrigeeri tööajakavasid ning iganädalane puhkeaeg koos igapäevase puhkeajaga jääb lühemaks kui 47 tundi / 59 tundi, võib Tööinspektsioon teha tööandjale ettekirjutuse ning kohustada teda tööajakava muutma. Ettekirjutusega mittenõustumisel on võimalik see vaidlustada, kuid sel juhul peab tööandja olema valmis kohtumenetluseks, sest Tööinspektsiooni kui järelevalveasutus on oma positsiooni juba väljendanud ning teistsuguse puhkeaja regulatsiooni tõlgenduse lubatavuse üle saab otsustada vaid kohus.