Kahe märgilise saneerimise nõustaja vandeadvokaat Annika Jaanson räägib, miks Eestis see meetod seni tihti töötanud ei ole. Mida tooks aga ühiskonnale kaasa T1 keskuse pankrot?

Artikkel ilmus 5. aprillil 2020 Delfi Ärilehes. 

Advokaadibüroo COBALT vandeadvokaadil Annika Jaansonil tööd jagub. Lisaks sellele, et ta nõustab legendaarset Baltikat nende saneerimismenetluses, on ta ka reedel avalikuks tulnud T1 Mall of Tallinna omanikfirma nõustaja samal teel. Ärilehega rääkis ta T1 šanssidest ja saneerimisest üldiselt.

Jaanson teeb alguses selgeks, et ta ei ole saneerimisnõustaja, mis on spetsiifiline ametinimetus. Tema roll on ettevõtteid sel pikal teel nõuannetega aidata.

Tallinna Moekombinaadil (T1 keskuse omanik) on 7 miljonit eurot võlga ja 71 võlausaldajat. Kui reaalne on see, et saneerimine õnnestub? Suurem osa peavad edasise kavaga nõus olema.

Saneerimismenetlus alles algatati reedel, kava sisuline koostamine algab alles nüüd, seetõttu on veel veidi vara hinnata. Kava koostamisel on 2 keskset kriteeriumi. Esiteks, kava eesmärgiks on ettevõtte säilimine, jätkusuutlikkus kava täitmisel ja teiseks, võlausaldajad ei saa vähem kui nad saaksid pankrotimenetluses.

Nende kriteeriumite täitmisel ei tohiks võlausaldajatel olla mõistlikke põhjuseid jätta kava toetamata. Kava poolt peaks hääled andma vähemalt pooled võlausaldajad, kelle nõuded moodustavad 2/3 kõigist nõuetest.

Võlausaldajad ei pea oma otsuseid kava kinnitamiseks või sellega mittenõustumiseks põhjendama. Võlausaldajad võivad jätta kava poolt hääletamata ka siis, kui kava vastab nii majanduslikult kui õiguslikult kõikidele nõuetele. Võib ka juhtuda, et mõni mõjukast võlausaldajast soovib oma hääli kasutades saada paremat positsiooni, kui seadus peab õiglaseks.

Seadus on targalt näinud ette võimaluse, et hääletustulemuste ebaratsionaalsuse puhul saab kohus ise kava kinnitada. Kui enamus võlausaldajatest osalevad hääletamisel ja hääletavad kava poolt (olenemata nõuete suurusest), siis määratakse eksperdid kava hindama. Kui ekspert leiab, et kava on reaalne ja täidetav ning seeläbi oleks võimalik ettevõtte edukas saneerimine, siis saab kohus kava kinnitada. Loomulikult kontrollib kohus sealjuures, et kellegi õigusi ei oleks oluliselt rikutud.

Mis on ühes saneerimiskavas kõige olulisemad punktid?

Saneerimiskava on sisuliselt ettevõtte äriplaan kogu saneerimise perioodiks, mis peab saama võlausaldajate ja kohtu heakskiidu. Saneerimiskava keskseks osaks on ettevõtte meetmed, ümberkorraldused ettevõtte jätkusuutlikkuse tagamiseks. Sisuliselt ongi tegemist restruktureerimisplaaniga, kavaga mida ettevõtte on juba tegemas ning mida on tarvis teha, et tegevus oleks jätkusuutlik.

Õiguslikult on üks oluline võimalus kujundada ümber võlausaldajate nõudeid, lahendada enne saneerimismenetluse algatamist tekkinud ning ettevõtte jätkusuutlikkust takistavad kohustused. Meetmeteks võivad olla nõuete vähendamine, maksetähtaegade pikendamine, tasumine osamaksetena, kestvuslepingute ümberkujundamine. Kuigi võlausaldajate õigusi saab ulatuslikult piirata, siis tuleb taas meenutada peamist võlausaldajate kaitse kriteeriumi – reeglina ei tohiks võlausaldajad saneerimise järgselt saada vähem kui nad saaksid pankrotimenetluses ehk vaatamata võlausaldajate õiguste piiramisele peaksid ka nemad võitma.

Ühiskondlikul tasandil on väga oluline saneerimise mõju töötajatele. Eriti praeguses majanduskliimas on iga päästetud töökoht kulla hinnaga ja kui läbi ettevõtte saneerimise õnnestub säilitada enam töökohti, siis on oluliselt väärtust päästetud. Saneerimise keskseks mõtteks ongi ettevõtte ühiskondlik tähendus. Saneerimise sisuks on, et ettevõtte likvideerimine toob ühiskonnale oluliselt suuremat kahju kui võlausaldajate õiguste mõningane piiramine. Ka antud juhul oleks kõige kehvemaks lahenduseks tühjalt seisev ja lagunev hiiglaslik kinnisvara. Kuigi praegu ei ole kõige paremad ajad, on kaubanduskeskusesse pandud väga palju inimressurssi, loodud kompleksne ja unikaalne suur kesksus ning selle sulgemisel kaoksid mitmed sajad töökohad ja oluline osa ettevõtlusest.

Teada on, et Eestis väga tihti saneerimine ei õnnestu. Mis on peamised põhjused?

On olnud ka mõned edukad saneerimised. Aga seniste ebaõnnestumiste praktikal näeme järgnevaid põhjuseid:

1) saneeritavad ettevõtted on olnud suhteliselt väikesed, saneerimismenetlus on paljudel juhtudel liiga kompleksne väikeste ettevõtete päästmiseks. Tänaseks on Eesti ettevõtted juba oluliselt tugevamad ja suuremat ühiskondlikku tähtsust omavad ehk antud kriisi puhul loodaks oluliselt enam edukaid saneerimisi;

2) saneerimisseadus ja -menetlus on küllaltki lihtsakoelised, saneerimine ei arvesta piisavalt erinevate ettevõtete erinevaid vajadusi. Näiteks ei ole võimalik saneerida ettevõtete kontserni, saneerimise peaks algatama kontserni iga osaühingu või aktsiaseltsi suhtes ning ka sellisel juhul ei ole võimalik menetlusi kooskõlastada;

3) saneerimisega jäädakse hiljaks, saneerimine on ette valmistamata, hakatakse saneerima siis, kui probleemid on juba nii suured, et ettevõtte tegevuse jätkamine on liiga keeruline;

4) seadus ning praktika on paraku võimaldanud saneerimismenetlusi ka kuritarvitada;

5) ühiskondlikult, sealhulgas ajakirjanduses on saneerimisega seostatud eelkõige halvamaigulist kurbmängu. Ei ole mõistetud, et kuigi ka saneerimise põhjuseks on majanduslikud raskused, on saneerimine ja pankrot täiesti erinevad menetlused. Saneerimise puhul soovitakse päästa loodud ettevõtte väärtust, kusjuures võlausaldajate huvid peaksid olema paremini väärtustatud kui see toimuks saneerimiseta. On siiras lootus, et tänaseks on ka Eestis aru saadud ettevõtete kesksest tähtsusest ühiskonnas ning vajadusest neid väärtusi säilitada. Praegusel ajal mõistetakse ka paremini, et enamus ettevõtetest ei ole ise „süüdi” oma kehvas olukorras.

Riik kavandab hetkel pankrotimenetluste osas moratooriumit. Seetõttu on oodata, et ka saneerimismenetlusi hakatakse edasi lükkama – risk, et võlausaldaja esitab pankrotiavalduse kaob mõneks ajaks. Saneerimist tasub edasi lükata kui on suurem tõenäosus, et ettevõte saab saneerimiseta hakkama. Aga igal tõsisemal suurematesse raskustesse sattunud ettevõttel tasuks võimaluste piires kaaluda, kas tegemist on lihtsalt pankroti edasilükkamisega või oleks vajalik ja mõistlik üritada ettevõtet päästa.

Tõenäoliselt võib selle kriisi ajal näha palju saneerimisi, sest palju on selliseid olukordi, et kriisi ajal on ettevõtte käive nullilähedane, aga kui seisak läbi saab, siis see vaikselt taastub.

Antud oludes on muidugi probleemseimaks asjaolu, et me keegi ei tea praeguse olukorra kestvust ega mõju. Samas on kriisi ulatus niivõrd lai ja meil on väga palju suuri väärtusi üles ehitanud ettevõtteid, et praeguse kriisi tõttu on tõesti oodata saneerimiste suuremat kasvu. Saneerimiste kaudu säilitatavad väärtused on olulisemad, nii võlausaldajatele, ettevõtete omanikele, kui ühiskonnale.

Kui eelmise kriisi ajal võis tihti kuulda arvamusi, et mis siis ikka kui mõni suurematest Eesti ettevõtetest peaks uksed sulgema, siis praeguseks on vastavatest võimalikest tagajärgedest märksa tõsisemalt aru saadud, lisaks ettevõtjatele endile ka juristide ja kogu ühiskonna poolt. Osadele ettevõtetele võib piisata käibelangusega kaasnevatest kahjudest üle saamiseks riigi poolt pakutud abimeetmetest ning osasid ettevõtteid võib riik ka otsesemalt toetada. Kuid kui need meetmed ei ole kättesaadavad või piisavad, siis võiks saneerimine olla võimaluseks oma ettevõtte päästmiseks.