Juhtivpartner Jaanus Mody: Nordica hagejate „õiguslik“ avantüür

Artikkel ilmus 29.01.2018 ERR-is.

Kui ajakirjanduses üritavad Nordica vastu kohtusse läinud Estonian Airi endised töötajad jätta endast mulje kui väärkoheldud ja sotsiaalse ebaõigluse all kannatavad töötud, siis tegelikkus on kardinaalselt erinev, kirjutab Nordica esindaja Jaanus Mody.

Üle mitme aasta saame tunda head meelt, et meie oma lennufirmal läheb hästi. Nordica lubab 2017. aasta tulemuseks seitsmekohalist kasumiarvu ja see on hea uudis nii Eesti majandusele kui ka inimestele, kes soovivad Tallinnast kiireid otseühendusi Euroopa eri linnade ja sõlmjaamadega.

Mõistagi on noorel ettevõttel veel arenguruumi, aga trend on positiivne ja arendustegevused täies hoos.

Tänaseks on aga osa Estonian Airi endistest töötajatest esitanud Nordica vastu hagi, kus nõutakse pankrotistunud lennufirma kohustuste täitmist 1,64 miljoni euro ulatuses. Nõue koosneb peamiselt saamata jäänud lisahüvitistest. Hagejad väidavad, et vana lennufirma on kesta vahetanud ja võlgadest põgenemise eesmärgil uude kehasse kolinud.

Teemat kajastas ka 17. jaanuari „Pealtnägija“, kus sellele saatele omaselt köeti üles kirgi, panustati kaastundeinstinktile ning püüti kõikvõimalikud patud Nordica kaela ajada.

Tegemist on „õigusliku“ väljapressimise taktikaga, millega kahjustatakse Eestile oluliselt tähtsamaid väärtusi kui mõne aktivisti poolt üles köetud soov teenida suhteliselt kõrge palgaga inimestele üsna suuri lisahüvitisi.

Estonian Airis töötas pankroti hetkel pisut üle 150 töötaja. Tänaseid hagejaid on nendest umbes 55. Täpset kohtusse pöördujate arvu ei oska öelda, kuna pole selge, kas kõik inimesed on üldse avaldanud soovi Nordica vastu nõudeid esitada.

Juba enne „Pealtnägija“ saadet oli mitu inimest oma hagist loobunud ega teadnud, et nende nimel siiski kohtusse pöörduti. Pärast nimetatud saate eetrisolekut on mõned inimesed pöördunud Nordica poole ning teatanud, et nad pole kas kunagi andnud nõusolekut enda esindamiseks selles protsessis või on ennast ammu hagejate hulgast taandanud.

Kui ajakirjanduses üritavad hagejad jätta endast mulje kui väärkoheldud ja sotsiaalse ebaõigluse all kannatavad töötud, siis tegelikkus on kardinaalselt erinev. Kõik Estonian Airist koondatud töötajad on nõustunud enda koondamisega. Peame mõistma, et hagejate näol on tegemist kõrgepalgaliste professionaalidega, kellel pole probleemi töö leidmisega. Nii mõnigi teenis siis ja teenib ka praegu 10 000 eurot kuus.

Hagejate keskmine nõue on umbes 30 000 eurot inimese kohta, suurimad nõuded jäävad pisut alla 80 000 euro. Tõsi on, et paljudel inimestel jäi Estonian Airist saamata veidi üle kuu aja palk aja eest, mil Estonian Air enam ei tegutsenud. Samal ajal maksis töötukassa välja maksimaalselt hüvitised ning uue töö leidmisega sisuliselt probleeme polnud (v.a üksikjuhtumid).

Asjaolu, et Estonian Air kuulus pankrotti mineku ajal riigile, ei muuda fakti, et – nagu enamiku ettevõtete puhul – tegemist oli piiratud vastutusega isikuga.

Igaühel meist on põhiseadusega tagatud õigus pöörduda kohtu poole, et oma õigust proovida. Nordica jaoks pole olnud probleem, kui hageja on mõni nende praegune töötaja. Silmas peab aga meeles pidama seda, et hagemise õigus on mõeldud siiski selleks, et vastavaid vaidlusi kohtus lahendada, aga mitte selleks, et meedia või muu kohtuvälise tegevuse kaudu hästi toimivaid ettevõtteid šantažeerida.

Paraku levitatakse lisaks Eesti meediale pahatahtlikku suhtumist ka teistes riikides, eesmärgiga survestada nii Eesti valitsust kui ka lennuettevõtet ennast.

Hagi on kohtumenetluses juba kaheksa kuud. Seni on hagejad tegelenud vaid sellega, et saavutada mistahes vahenditega Nordica arvete arestimine. Ka viimasel istungil ei saanud kohus midagi muud arutada, kuna hagejate esindajad esitasid eelmisel õhtul oma neljanda (!) taotluse Nordica arvete arestimiseks.

Kohus on leidnud kõigil kordadel, et Nordica on majanduslikult jätkusuutlik ettevõte ja nõude summa arestimine oleks ebaproportsionaalne meede hagejate huvide kaitsmiseks. Arvete arestimise taotluste rahuldamata jätmisega on osaliselt tuvastatud, et hagejate tegevus on spekulatiivne ja nad ei ole reaalselt valmis vastutama Nordicale kahju tekitamise eest.

Hagejate esindajad lausa kinnitavad, et tegutsevad vaid kindlustuse finantseeringu alusel, teisisõnu üritavad tasuta ja kohtuväliselt teenida märkimisväärseid summasid.

Hagejate kesksed argumendid, mis peaksid justkui tõestama Estonian Airi äri ülekandumist Nordicasse, on nimetatud lende osaliselt samadesse sihtkohtadesse, paljude töötajate tööleasumist uude ettevõttesse ning pardaajakirjade sarnasust.

On ilmne, et kui teha Eestisse uus lennuettevõte, siis sellel on mõistlik lennata ikka sinna, kuhu Eesti inimesed soovivad. Kas uut lennuettevõtet peaks olema võimalik teha vaid siis, kui see lendaks auulidesse? Mida oleks pidanud tegema endiste Estonian Airi töötajatega – keelduma nende töölevõtmisest olukorras, kus vastavate professionaalide tööjõuturg on Eestis väga piiratud?

Kas uus lennufirma oleks pidanud palkama vaid välismaalasi ja diskrimineerima Estonian Airi endisi töötajaid? Või oleks pidanud kogu Eesti lennundusturu välisfirmadele andma ning sõltuma edaspidi ainult nende suvast?

See et, pardaajakiri moodustab lennuettevõtte, on iseenesest päris koomiline väide. Huvitav, kas hagejate esindajad arvavad tõesti, et paberpoognatest on võimalik uus lennufirma ehitada?

Pean vajalikuks rõhutada, et Nordica ei ole saanud Estonian Airist ega selle võlausaldajate arvelt mingit alusetut lisaväärtust, pigem vastupidi – Nordica peab hagi enda suhtes täiesti ebaõigeks ja ebaõiglaseks. Kuid endastmõistetavalt tuleb austada inimeste õigust pöörduda oma nõuete lahendamiseks kohtu poole.

Võõrad lennufirmad tulevad ja lähevad ning nende strateegia kipub meie turu osas olema muutlik. Igal riigil on tarvis tugevat kodumaist lennufirmat, kes tagab stabiilsed ühendused, pakub teistele tugevat konkurentsi ja aitab seeläbi ka piletihindu mõistlikul tasemel hoida.

Nordica edu saladus on eelmisest lennufirmast totaalselt erinev, uus ja selge ärikontseptsioon, alustamine n-ö puhtalt lehelt ja ajalooliste taakadeta. Estonian Air oli pika ja keerulise ajalooga: nõukogudeaegne ettevõtte reorganiseeriti, erastati Maerskile, SASile, siis sattus taas riigi omandisse. Hakkama tuli saada omaniku väga erinevate ja hüplike arengustrateegiatega ja lõpuks üritati juba päästa, mis päästa andis.

Me võiksime täna ajaloost õppida, leppida sellega, mis juhtus, ja liikuda edasi targemana ja kogenenumana.