Iseseisva otsustuspädevusega töötaja

Kehtiv töölepingu seadus eeldab, et töötaja täidab tööülesandeid ettevõtte tavapärasel tööajal, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Töötaja tööaeg peab olema toodud töölepingus. Siiski on tekkimas aina enam töökohti, mille puhul ei ole töö iseloomust lähtuvalt töö tegemine kindlatel kellaaegadel oluline, ning töötajaid, kes soovivad vabadust korraldada oma tööaega vastavalt enda soovidele ning vajadustele. Eeltoodut arvestades on igati tervitatav 24. detsembril 2022. a jõustuv tööaja korralduse regulatsioon, mis toob (taas) töölepingu seadusesse iseseisva otsustuspädevusega töötaja mõiste. Tegemist on töötajaga, kes on töö iseloomust lähtuvalt vaba oma tööaega ise korraldama ning kellega saab leppida kokku erisustes tavapärastest töö- ja puhkeaja normidest.

Iseseisva otsustuspädevusega töötaja saab vastavalt enda soovidele ja vajadustele otsustada, millal, sealhulgas mis päeval ja kellaajal, ning kui palju ta tööd teeb. Seda, kas töötaja on vaba oma tööaega ise planeerima, tuleb iga töötaja puhul eraldi hinnata. Selline iseseisvus võib olla näiteks tõlkidel, raamatupidajatel, juristidel või teatud kõrgastme juhtidel.

Tööandja saab iseseisva otsustuspädevusega töötajaga kokku leppida, et töötajale ei kohaldu:

• tööaja korralduse regulatsioon;
• öösel ja riigipühal tehtava töö hüvitamise kord;
• valveaja regulatsioon;
• öötöö piirang;
• igapäevase ja iganädalase puhkeaja piirangud, ning
• tööaja lühendamise kord.

Kokkulepe peab olema kirjalik ning selle sõlmimine eeldab, et töötaja on täiel määral vaba oma tööaega planeerima. Erandit ei saa kohaldada töötajate suhtes, kes võivad tööaega ise määrata üksnes osaliselt (näiteks suur osa ülesannetest tuleb täita kindlatel kellaaegadel). Vaatamata paindlikule tööaja korraldusele, allub iseseisva otsustuspädevusega töötaja siiski tööandja juhtimisele ja kontrollile. Seega saavad töötaja ja tööandja kokku leppida töötaja osalemises teatud koosolekutel või kohtumistel ning tööülesannete tähtaegades.

Iseseisva otsustuspädevusega töötaja peab tegema tööd vastavalt kokkulepitud töömahule. See tähendab, et töötaja töötundide arv ühes kalendrikuus sõltub töölepingus kokku lepitud töökoormusest ja kalendaarsete tööpäevade arvust. Tööaja arvestamisele kohaldatakse ühekuulist arvestusperioodi. Kui jooksva kuu töötunnid hakkavad täituma ning võib esineda vajadus teha ületunnitööd, tuleb töötajal sellest tööandjale teada anda. Vajadusel saavad pooled sõlmida ületunnitöö tegemise kokkuleppe.  Samuti rakendub iseseisva otsustuspädevusega töötaja suhtes üldine töö tegemise aja piirang. Seega  ei või töötaja reeglina koos ületunnitööga töötada rohkem kui keskmiselt 48 tundi seitsmepäevase ajavahemiku kohta ühekuulise arvestusperioodi jooksul.

Tööandjal on kohustus pidada ka iseseisva otsustuspädevusega töötaja tööaja arvestust. Seetõttu peaksid pooled kokku leppima, kuidas arvestust peetakse, sealhulgas kuidas ja millal peab töötaja esitama tööandjale andmed töötatud tundide kohta.

Kokkuleppe sõlmimine on lubatud üksnes sellise iseseisva otsustuspädevusega töötajaga, kelle töötasu ühes kuus on vähemalt Eesti keskmine brutokuupalk kokkuleppe sõlmimisele eelnenud kvartalis Statistikaameti avaldatud andmete alusel (2022. a III kvartalis 1 679 eurot). Hilisemaid muudatusi keskmises brutopalgas pooled arvestama ega jälgima ei pea. Kokkulepet ei ole lubatud sõlmida alaealisega – sellisel juhul on kokkulepe tühine. Samuti ei tohi kokkulepe kahjustada töötaja tervist ega ohutust.

Töötaja ja tööandja võivad kokkuleppe igal ajal üles öelda, teatades sellest teisele poolele 14 kalendripäeva ette. Seega saab tööandja tööaja korraldamise vajaduse muutumisel kokkulepe üles öelda ning rakendada töötajale edaspidi tavapärast tööaja korraldust.