Eksperdid: kas ettevõtte ost laenuga on edaspidi maksustatav?

Artikkel avaldati 21. novembril Äripäevas

Maksuameti juhend nn debt-push-down’i tehingute maksukäsitluse kohta on tekitanud tõsiseid muremõtteid Eesti ärikogukonnas. Ehkki juhendi eesmärk lisada selgust niisuguste tehingute maksustamisse on kiiduväärt, tuleks tõsiselt kaaluda, kas valitud suund on mõistlik, kirjutavad Ott Aava ja Tõnu Kolts advokaadibüroost COBALT.

Nii Eestis kui teistes riikides omandatakse ettevõtteid laenuraha kaasates. Sageli hõlmab see kolme etappi.

Esmalt asutatakse omandaja ühing (SPV), mis koondab kõiki investoreid. Tehingu tegemine SPV kaudu on sageli seotud riskide juhtimisega. Teiseks võtab SPV laenu ning omandab osaluse soovitud ühingus. Kolmandaks toimub SPV ja omandatud ühingu ühinemine, mille tulemusel hakkab laenu tagasi maksma SPV asemel omandatud ühing. Sellist struktuuri nimetatakse ka debt push-down’iks.

Seadus sellist olukorda otsesõnu ei maksusta. Ent maksu- ja tolliametis (EMTA) on koostamisel debt push-down‘i juhendmaterjal, mis näeb ette sellise struktuuri kasutamisel tasutud laenu- ja intressimaksete maksustamise tulumaksuga. Seda põhjusel, et tegemist ei ole ettevõtlusega seotud väljamaksega.

EMTA võimaliku juhendmaterjali kohta on oma tagasiside andnud teiste seas ka Eesti advokatuuri maksuõiguse komisjon, pangaliit ning era- ja riskikapitali assotsiatsioon. Kokkuvõtlikult on nad kõik leidnud, et debt push-down‘i struktuuri ei kasutata selleks, et saada sellega kaasnev seadusega vastuolus olev maksueelis, vaid selle tingib ennekõike laenuvõimenduse ja riskide juhtimise vajadus, mistõttu ei tohiks tavapärases olukorras sellist struktuuri maksustada.

Struktuuri kasutamise põhjused

Debt push-down‘i struktuur on Eesti ärimaastikul levinud praktika. Üheks põhjuseks on asjaolu, et see võimaldab ettevõtetel efektiivselt riske maandada, lubades erinevatel investoritel teha investeeringu sama ühingu (ostja) kaudu. See lihtsustab õiguslike ja finantsriskide haldamist, kaitstes samal ajal tehtavaid investeeringuid.

Pärast tehingut ei ole aga mõistlik ega kuluefektiivne loodud ühingut säilitada, mistõttu ühendatakse see ostetud ühinguga. Ühendades säilib ostja õiguslik positsioon, kuid samal ajal lihtsustub struktuur ja vähenevad kulud.

Lisaks riskijuhtimisele võimaldab debt push-down erakapitalifondidel kasutada laenuvõimendust, mis ilma selleta oleks riskijuhtimise vaatest ilmselt välistatud. Asjaolu, et fondid saavad ligipääsu suuremale kapitalihulgale ilma märkimisväärse omakapitali panuseta, toob omakorda kaasa võimaluse omandada suuremaid ettevõtteid.

Kui Eesti fondidel on laenuvõimenduse kasutamine keerulisem, väheneb nende atraktiivsus investoritele. See takistab Eesti era- ja riskikapitali sektori kasvu, piirab Eesti ettevõtete võimekust meelitada endale arenguks vajalikku kapitali ning avaldab negatiivset mõju nii kohalikule ettevõtlusele kui ka riigi maksutuludele.

Ostja ja ostetava ühingu ühendamist soovivad enamasti ka pangad. See on tingitud soovist saada kindlustunne, et laenuvõtjal on piisavad rahavood laenu teenindamiseks ning adekvaatsed varad tagatiseks, kui rahavood peaksid osutuma ebapiisavaks. Pangaliit on selgitanud, et see mitte ainult ei vähenda panga riske, vaid aitab ka kaasa laenutingimuste parandamisele, sealhulgas soodsamate intressimäärade saavutamisele, mistõttu on ostja ja omandava ühendamine tavaliselt ka möödapääsmatu samm.

Investeeringuid soodustav keskkond on kasulik riigi majandusele ja saadavale maksutulule. Debt push-down‘i struktuuride maksustamine piirab investeerimist, mispärast on mõistlik kaaluda, kas selline piirang kaalub üles võimaliku maksutulu.

Õigusselgus ja alternatiiv

Kuigi praegu seadus dept push-down‘i kasutamist otseselt ei maksusta, on EMTA ka varem sellele struktuurile oma näppu viibutanud. Seega on tulnud ette olukordi, kus tehingunõustajatel on erinev arusaam sellise struktuuri kasutamisest ja võimalikust maksustamisest. Tavaliselt olenevalt siis sellest, kui liberaalne või konservatiivne oli nõustaja. Halvimal juhul on see viinud ka tehingu ärajäämiseni.

Teisisõnu: täna valitsev ebaselgus debt push-down‘i kasutamisel ei teeni kellegi huve. Kuna olulisi tehinguid tehakse täna Eestis jätkuvalt just seda struktuuri kasutades, siis õigusselgus selles küsimuses on pigem hädavajalik ja EMTA initsiatiiv tervitatav.

Kuigi tavaolukorras ei kasutata debt push-down‘i eesmärgiga saada seadusega vastuolus maksueelis, siis kindlasti esineb ka olukordi, kus sellise maksueelise saamine on peamiseks eesmärgiks. Seetõttu peab EMTA-l säilima võimalus niisugusi struktuure vaidlustada ja maksustada. Näiteks olukorras, kus välisriigi emaettevõtjal on Eestis kaks tütarühingut ning on soov neid ühendada ning enne ühinemist ostab üks tütarühing teise ära emaettevõtjalt saadud laenuga. Selle tulemusel tasutakse emaettevõtjale esmalt ostuhind ning laenu- ja intressimaksed tasutakse allesjäänud ühingu äritulust ilma, et seda maksustataks.

Kui dept push-down‘i kasutamist hakatakse maksustama, siis arvatavasti hakatakse kasutama ka alternatiivseid tehingustruktuure. Üheks nendeks on ühingu asemel vara ostmine.

Oletame, et ühingul on tellisetehas, mille ostmisest ühise laenurahaga on huvitatud kolm ostjat. Nad teevad selle tarbeks SPV ja pank annab sellele tehase ostmiseks laenu. Selle asemel, et osta tehast opereeriv ühing ja see hiljem SPVga ühendada, ostetakse hoopis tehas otse. Seejuures on tagajärg sama – laen ja tehas on samas kohas.

Tehingunõustajatele meeldib see olukord kindlasti rohkem, sest selline tehing on oluliselt keerukam ja toob kaasa kõrgemad tehingukulud. Kuigi tulem on mõlemal juhul sama, siis esimesel juhul laen maksustataks ja teisel juhul mitte, mistõttu tundub, et maksustamine sõltub rohkem tehingu vormist kui sisust. See aga ei peaks nii olema.

Eesmärgist kõrvale kaldudes

Ülaltoodud põhjustel on arusaadav, miks EMTA planeeritav juhend debt push-down‘i tehingute maksukäsitluse kohta on tekitanud olulisi arutelusid ja murekohti Eesti ärikogukonnas. Kuigi selguse loomine maksukäsitlustes on tervitatav, peab kriitiliselt hindama, kas praegune lähenemine on parim võimalik lahendus.

Debt push-down‘i laialdane kasutamine Eestis on ajendatud praktilistest vajadustest, sealhulgas riskijuhtimisest, laenuvõimenduse kasutamisest ja pankade soovist. Seega on tähtis, et seadusandlus ja maksujuhendid arvestaksid reaalsete ärivajadustega. On selge, et kui laenuvõimenduse kasutamine muutub Eestis tulumaksu võrra kallimaks või üldiselt keerulisemaks, siis ei mõju see ettevõtete arengule ning seeläbi ka majanduskeskkonnale hästi.

Tulumaksuseaduse algupärane majanduspoliitiline eesmärk oli tugevdada Eesti ettevõtete konkurentsivõimet, pakkudes võimalust tulumaksukohustuse edasi lükkamiseks ja seeläbi investeeringute soodustamiseks. Paraku näib, et praegu arutluse all olev juhend kaldub sellest eesmärgist kõrvale – eelise saavutavad välisettevõtted ja fondid, kellel on tugev kapitalibaas ja kes ei vaja tingimata pangalaenu. Samal ajal jäävad väiksemad ja keskmised kohalikud ettevõtted, kellel on piiratud juurdepääs kapitalile, selles konkurentsivõitluses ebavõrdsesse seisu.