Aivar Taro Äripäevale: uus taastuvenergia direktiiv toob suurema selguse toetuste osas

Artikkel ilmus Äripäevas: 25.10.2019

Uues taastuvenergia direktiivis on rõhutatud Euroopa Liidu liikmesriikide solidaarsust taastuvenergia osakaalu eesmärgi saavutamisel, ent päris vabu käsi igale riigile siiski ei jäeta, tõdeb Advokaadibüroo COBALT partner Aivar Taro.

Euroopa Liidu nii-öelda puhta energia paketi osana jõustus eelmise aasta 24. detsembril uus taastuvenergia direktiiv, mis tuleb liikmesriikidel üle võtta 30. juuniks 2021. AIvar Taro selgitas Äripäeva teemaveebile Tööstusuudised mõningaid direktiivi aspekte, mis võivad omada olulist mõju sektori arengule.

Taro selgitas, et kui varasemas taastuvenergia direktiivis oli iga liikmesriigi jaoks sätestatud oma taastuvenergia osakaalu eesmärk, siis uus direktiiv on valinud teistsuguse lähenemise ja kehtestanud Euroopa Liidu jaoks ühise eesmärgi – saavutada aastaks 2030 taastuvenergia osakaaluks energia lõpptarbimisest 32%.

Taro ütles, et uues direktiivis on rõhutatud liikmesriikide solidaarsust eesmärgi saavutamisel, ent päris vabu käsi igale riigile siiski ei jäeta. Nimelt peavad liikmesriigid oma kliima- ja energiakavades seadma endale individuaalsed eesmärgid, mis kokku peaksid tagama liidu eesmärgi täitmise. Ühelgi juhul ei tohiks liikmesriigid jääda maha varasemas direktiivis neile 2020. aastaks seatud eesmärgist, mis on Eesti puhul 25%. Eesti on oma kliima- ja energiakavas seadnud 2030. aasta eesmärgiks 42%.

“Eks ole näha, kas solidaarsusele rõhumine on olnud edukas strateegia ja kas liikmesriikide poolt endi suhtes pakutavad panused annavad kokku rohkem, kui on liidu ühine eesmärk,” tõdes Taro. “Kui ei anna, siis saab komisjon anda liikmesriikidele soovitusi oma panuse ümbervaatamiseks, aga mingeid väga tugevaid hoobasid komisjonile ses küsimuses antud pole.”

Tema sõnul rõhutab direktiiv, et toetuskavad tuleb luua turupõhisel ja turu hinnasignaalidele reageerival viisil. Selleks antakse toetust turupreemiatena, mis võivad olla nii muutuvad kui ka fikseeritud. Põhjendatud juhtudel, näiteks arvestades konkreetse tehnoloogia potentsiaali pikas perspektiivis, võib toetus olla suunatud üksnes konkreetsetele tehnoloogiatele (võrrelduna tehnoloogianeutraalse konkursiga).

Taro tõdes, et iseenesest on elektrituruseaduses juba sätestatud vähempakkumise põhine toetusmehhanism, seega antud osas Eesti jaoks olulist muudatust ei kaasnenud. “Küll aga peaks ettevõtjate jaoks kasulikuks osutuma uuendus, mille kohaselt peavad liikmesriigid avaldama toetuste eraldamise pikaajalise (vähemalt 5 aastat) ajakava, mis sisaldab muu hulgas konkursside sagedust, eeldatavat võimsust, eelarvet, maksimumtoetust ning toetuskõlbulikke tehnoloogiaid. Selline ajakava peaks olema suureks abiks ettevõtjate poolt oma plaanide tegemisel,” arvas ta.

Tema sõnul näeb direktiiv ette ka võimaluse lubada konkursil osaleda teiste riikide tootjatel. Seejuures võib siiski piirata osalemist füüsiliselt imporditava energiaga, aga tingimata ei pea. Komisjon hindab 2023. aastal, kas peaks muutma 2025. aastaks 5% ulatuses ja 2030. aastaks 10% ulatuses konkursside avamise kohustuslikuks. “Loodetavasti avanevad sellistest arengutest ka Eesti ettevõtjatele olulised uued ärivõimalused,” märkis Taro.

Haldusmenetluse kiirendamine

Taro ütles, et uute energiaprojektidega seotud haldusbürokraatia alates planeerimisprotsessist ja ehitusloa taotlemisest kuni vajalike tegevuslubade saamiseni võib võtta mitmeid aastaid. Seepärast on tema sõnul oluline seda protsessi oluliselt kiirendada, kui on soov lähiaastail arvestatavaid uusi taastuvenergia võimsusi turule tuua.

“Sel eesmärgil näeb direktiiv ette ühtse kontaktpunkti loomise. Ja seda nii, et projekti arendaja saab pöörduda üksnes ühe ametiasutuse poole, kelle kaudu aetakse korda kõik uue tootmisvõimsuse ja sellega seotud infrastruktuuri (nt kaabelliinid) ehitamiseks, ajakohastamiseks ja opereerimiseks vajalikud load, litsentsid ja sertifitseerimised,” selgitas ta.

Täiendavalt sätestab direktiiv haldusmenetlusele ka tähtajad, milleks on suuremate projektide puhul kaks aastat ning alla 150 kW võimsuse puhul aasta. Olemasolevate jaamade ajakohastamise loamenetlused tuleb läbi viia ühe aastaga. Kõiki neid tähtaegu võib erakorraliste asjaolude esinemisel pikendada ühe aasta võrra ning ühtlasi ei hõlma need kohtuvaidlustele ega keskkonnaõigusest tulenevate kohustuste täitmisele kuluvat aega.

Taro ütles, et selliste konkreetsete tähtaegade ettenägemine on väga positiivne, samas ei pruugi see praktikas siiski keerulisemate projektide puhul nii kiiret tulemuse saavutamist tagada. “Vaidluste tekkimine on üsna tõenäoline ning samuti paistab olevat tähtaja alt väljas ajamahukas keskkonnamõjude hindamine. Näiteks Hiiumaa ja Liivi lahe avamere tuuleparkide puhul on just need kaks aspekti toonud kaasa põhilise ajakulu.”

Taro rõhutas veel, et oma tarbeks rajatud käitised võimsusega kuni 10,8 kW (liikmesriigi valikul ka kuni 50 kW) võib ühendada võrku lihtloa alusel ehk pärast võrguettevõtja teavitamist, ilma et oleks vaja läbi teha pikk liitumisprotsess.