Head aega, maksuplaneerimine?

Artikkel ilmus toimetatud kujul 4.09.2018 Äripäevas.

Rahandusministeerium saatis selle aasta kevadel kooskõlastusringile tulumaksuseaduse muudatused, millega kehtestatakse täiendavad reeglid maksudest kõrvalehoidumise vastu võitlemiseks. Tegemist on Euroopa Liidu direktiivi ülevõtmisega ning muudatused planeeritakse jõustada alates 2019. aastast. Füüsilisi isikuid puudutab eelkõige uus üldine kuritarvituse vastane säte ning lugedes seaduse seletuskirja, tekib paratamatult küsimus, kas füüsiliste isikute maksuplaneerimisega on nüüd kõik?

Planeeritavate muudatuste kohaselt lisatakse uus üldine kuritarvituse vastane säte tulumaksuseaduse algusesse, mis sisuliselt tähendab seda, et see kehtib kogu tulumaksuseaduse suhtes. Uue sätte kohaselt ei võeta tulumaksuga maksustamisel arvesse tehinguid või tehingute ahelat, mille põhieesmärk või üks põhieesmärkidest on saada maksueelis, mis on vastuolus kohaldatava maksuõiguse või välislepingu sisu või eesmärgiga, ega ole kõiki asjasse puutuvaid fakte ja asjaolusid arvesse võttes tegelik. Need tehingud võivad koosneda rohkem kui ühest vaheastmest või osast. Tehinguid või tehingute ahelat ei peeta tegelikuks, kui need ei ole loodud reaalsetel ärilistel põhjustel, mis kajastavad tegelikku majanduslikku sisu.

Samuti lisatakse tulumaksuseadusesse säte, mille kohaselt maksustatakse tulumaksuga summa, mille füüsiline isik oleks tuluna saanud, kui oleks puudunud tehing või tehingute ahel, mille põhieesmärk või üks põhieesmärkidest oli saada maksueelis. Eelneva kohta toob seaduse seletuskiri ka näite, mille kohaselt võib uue üldise kuritarvituse vastase sätte alusel maksustada tulumaksuga osaluse müügist saadud kasu, kui füüsiline isik teeb vahetult enne aktsiate või osade müüki nende samade aktsiate või osadega mitterahalise sissemakse äriühingusse, mis kuulub samale füüsilisele isikule, eesmärgiga paigutada füüsilise isiku tulu äriühingusse ja vabaneda seeläbi füüsilise isiku tulumaksukohustusest või lükata tulumaksukohustus edasi. Seletuskirja kohaselt on sellise tehingu üks põhieesmärkidest saada maksueelis ning tehingu tegelik majanduslik sisu on füüsilise isiku osaluse võõrandamine. Aga kas ikka on?

Praktika, mille kohaselt füüsiline isik teeb vahetult enne aktsiate või osade müüki nende samade aktsiate või osadega mitterahalise sissemakse oma äriühingusse, on Eestis üsna levinud mitmel erineval põhjusel ning tuleneb ennekõike Eesti tulumaksuseaduse eripärast. Veelgi enam, antud temaatika on läbi käinud Riigikohtust (nn Hansapanga aktsiate müügi kaasused ja AS Sylvesteri kaasus) ja lõppenud maksumaksja võiduga (st, selline tegevus on lubatud). Millegipärast soovitakse sellist tegevust nüüd hakata maksustama. Ei tahaks aga uskuda, et Euroopa Liidu direktiivi välja töötamisel (mis võetakse sisuliselt sõna-sõnalt üle Eesti tulumaksuseadusesse) mõeldi niivõrd Eesti tulumaksuseaduse eripäradele.

Tekib küsimus, kas isik peab edaspidi hakkama tõesti käituma viisil, mis toob kaasa kõrgeima maksukohustuse või on tal siiski lubatud kasutada seaduslikke võimalusi oma maksukoormuse vähendamiseks või edasilükkamiseks? Seaduse seletuskirja lugedes tekib mulje, et inimene peab edaspidi hakkama ette nägema, mida ta teeb või elu toob viie, kümne või rohkema aasta pärast, vältimaks kartust, et maksuhaldur tuleb ja maksustab mh aktsiate või osade müügist saadud tulu füüsilise isiku tasemel (kuigi tegelikuks müüjaks on äriühing).

Kui seletuskiri kirjeldab juba sellise tehingu maksustatavaks, siis võib tuua mitmeid samalaadseid näited muudest füüsiliste isikute maksuplaneerimise juhtudest, kus edaspidi on kartus, et maksuhaldur võib jõuda järeldusele, et tehingu põhieesmärk või üks põhieesmärkidest on saada maksueelis ning tehingu tegelik majanduslik sisu on füüsilise isiku tulu realiseerimine, mis kuulub maksustamisele.

Näitena võib tuua äriühingu jagunemise, kui füüsilistest isikutest osanikel on äriühingu tuleviku osas erinev arusaam. Ka siin võib maksuhaldur asuda seisukohale, et äriühingu oleks pidanud esmalt likvideerima, mis tooks kaasa likvideerimisjaotise maksustamise, ning pärast seda oleks pidanud iga osanik alustama uue äriga. Teise levinud näitena võib tuua  kinnisasja (nt korteri) paigutamise äriühingusse mitterahalise sissemaksena ja üüritulu teenimise äriühingule. Kas ka siin valitseb oht, et maksuhaldur näeb seda füüsilise isiku tuluna, kuna maksukohustus lükatakse edasi?

Kuigi planeeritav uus reegel kehtib sarnaselt siseriiklike ja piiriüleste tehingute korral, võiks maksuhalduri huviks eelkõige olla rakendada seda agressiivsete piiriülesete maksuplaneerimiste olukordades, millele seletuskiri samuti õnneks viitab. Seni on maksuhalduri huvi piiriüleste struktuuride osas olnud üsna kesine, piirdudes peamiselt siirdehindade kontrollimisega. Pean oluliseks  veelkord märkida, et ülal kirjeldatud füüsiliste isikute maksuplaneerimise näited tulenevad eelkõige Eesti tulumaksuseaduse eripärast, mistõttu ei peaks maksuhaldur hakkama tegelema vastukaaluks „agressiivse“ maksumääramisega.

Lõpetuseks, kui on soov maksustada iga-aastaselt ettevõtte kasumit tulumaksuga, siis peab tegema ideelise valiku traditsioonilise ja Eesti praeguse tulumaksusüsteemi vahel, mitte välja mõtlema asju nagu panditulumaks või proovima maksustada füüsilise isiku poolt seaduslikult tehtud tehinguid.