Advokaadibüroo COBALT vandeadvokaat Liina Jents: Kuidas kaitsta ärisaladust?

Artikkel ilmus toimetatud kujul 17.01.2019 Äripäevas

Uus seadus defineeris ärisaladuse mõiste

Iga ettevõtja jaoks on oluline oma raske tööga saavutatud eeliste säilitamine ja konkurentidest eespool püsimine. Intellektuaalse vara loomisse ja rakendamisse tehtud investeeringute kaitsmiseks on ettevõtjal erinevaid võimalusi. Üheks võimaluseks on kasutada registreeritavaid intellektuaalomandiõigusi nagu patent, kasulik mudel ja tööstusdisanilahendus või võib ka loota autoriõiguse kaitsele. Samas eeldavad registreeritavad intellektuaalse omandi õigused nende maailmale avalikustamist, õiguskaitse saamine võib võtta kaua aega ja need ei kaitse ideed kui sellist, vaid pigem selle konkreetset väljendusvormi. Seetõttu ei ole need alati parimaks lahenduseks. Veel üks oluline viis innovatsiooni tulemuste omandiõiguse tagamiseks, on piirata juurdepääsu ettevõtja jaoks väärtuslikele teadmistele, mis ei ole üldteada, ja teenida nende pealt tulu. Sellist väärtuslikku oskus- ja äriteavet, mis ei ole avalikustatud ja mida soovitakse hoida konfidentsiaalsena, nimetatakse ärisaladuseks [1]. Eelmise aasta lõpus hakkas kehtima uus seadus nimega ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seadus.

Mis on ärisaladus ja miks on vaja seda kaitsta?

Probleemid praktikas tekivad tavaliselt siis, kui ärisaladus on sattunud kolmandate isikute kätte, kes  selle avalikustavad või hakkavad seda ise oma äritegevuses kasutama. Väga tihti on need kolmandad isikud endised koostööpartnerid või töötajad, kes teevad samas valdkonnas oma ettevõtte ja võtavad ärisaladuse kaasa. Probleemid saavad alguse tavaliselt sellest, et esiteks ei ole suudetud aru saada ja kokku leppida, et mis on üldse ettevõtte ärisaladus ning teiseks, et ärisaladuse omaja ei ole rakendanud piisavalt meetmeid, et oma ärisaladust kaitsta.

Kõigepealt siis sellest, et mis on üldse ärisaladus. Kui varasem regulatsioon kasutas paralleelselt mõisteid „konfidentsiaalne teave“ ja „ärisaladus“, siis uus seadus kasutab ainult terminit „ärisaladus“. Sisuliselt ei too see kaasa mingeid olulisi muudatusi, sest Riigikohus on juba oma mitmes  varasemas lahendis käsitlenud neid termineid sünonüümidena. Ühe olulise uuendusena leiab ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seadusest nüüd ärisaladuse definitsiooni. Varem seda üheski seaduses ei olnud.

Ärisaladus on teave, mis vastab järgmistele tingimustele:

• see ei ole kogumis või üksikosade täpses paigutuses ja kokkupanus üldteada või kergesti kättesaadav nende ringkondade isikutele, kes tavaliselt kõnealust laadi teabega tegelevad;
• sellel on kaubanduslik väärtus oma salajasuse tõttu ja;
• selle üle seaduslikku kontrolli omav isik on asjaoludest lähtuvalt võtnud vajalikke meetmeid, et hoida seda salajas.

Kuigi seaduseloojad said mitmeid soovitusi tuua seadusesse ka näitlik loetelu ettevõtja võimalikest ärisaladustest, siis uus seadus neid näiteid siiski ei sisalda. Küll aga viitab eelnõu seletuskiri konkurentsiseaduse varem kehtinud loetelule võimalike ärisaladuste osas. Nimelt võivad ärisaladuseks olla oskusteavet puudutav tehniline- ja finantsteave ning teave kulude hindamise metoodika, tootmissaladuste ja -protsesside, tarneallikate, ostu-müügi mahtude, turuosade, klientide ja edasimüüjate, turundusplaanide, kulu- ja hinnastruktuuride ning müügistrateegia kohta. Direktiiv toob ärisaladustena välja teabe klientide ja tarnijate kohta, äriplaanid ja turu-uuringud ning -strateegiad. Meeles peab pidama aga seda, et selleks, et mingi teave oleks kvalifitseeritav ärisaladusena, peavad olema täidetud kõik eelnimetatud kolm tingimust. Kui kasvõi üks tingimus on täitmata, siis ei loeta antud teavet ärisaladuseks. Kui ettevõtja turundusplaanid  ei ole kõigile üldteada ega kergesti kättesaadavad ning nende sisu on väärtuslik selles vallas tegutsejatele, ei ole nad siiski kvalifitseeritavad ärisaladusena, kui need on näiteks tööandja arvutivõrgus kõigile vabalt kättesaadavad.

Mida saab ettevõtja ära teha oma ärisaladuse kaitseks?

Iga ettevõtja peaks leidma selle aja, et enda jaoks välja mõelda, et mis on see oluline teave, mis ei ole kõigile samas vallas tegutsejatele teada ja mis annab talle konkurentsieelise turul. Kui see, mis on ärisaladus, on kindlaks tehtud, siis on järgmine oluline samm ka oma ärisaladust kaitsta. Et seda kõige paremini teha, siis tasub järgida järgnevaid soovitusi.

• määratle kirjalikult ja võimalikult täpselt, et mis on sinu ettevõtte ärisaladus
• kehtesta ettevõttes sisemised reeglid ärisaladusega ümberkäimiseks
• võimalusel märgista andmed ja dokumendid, mis ärisaladust sisaldavad (ärisaladus, konfidentsiaalne vm märksõnaga)
• võimalda juurdepääs ärisaladusele vaid neile isikutele, kellel on seda reaalselt ka vaja
• sõlmi korralikud kokkulepped isikutega, kellel on ärisaladusele juurdepääs (nii koostööpartneritega kui ka töötajatega!)
• juhul kui ärisaladuseks olev teave ajas muutub, siis uuenda vajadusel sisemisi reegleid ja lepinguid
• leia ärisaladusele turvaline asukoht arvutisüsteemis
• lepingusse lisa rikkumise puhuks leppetrahv ja pööratud tõendamiskohustus

Mida teha, kui ärisaladust on kuritarvitatud?

Kohtupraktika näitab, et ärisaladusega seotud vaidlused ei ole ärisaladuse omajale tihti edukad. Peamisteks põhjusteks on see, et ei suudeta ära tõendada, mis oli ärisaladus ja et seda on kurjasti ära kasutatud. Kui aga ettevõtja on oma ärisaladuse defineerinud ja võtnud selle kaitsmiseks kasutusele kõik vajalikud meetmed, siis ei välista see küll täielikult võimalikke vaidlusi, kuid tähendab vaidluses oluliselt paremat positsiooni. Uus seadus näeb ärisaladuse omajale ette ka täpse loetelu tema võimalikest nõuetest rikkuja vastu. Näiteks võib lisaks rikkumise lõpetamisele nõuda ärisaladust sisaldava või endast ärisaladust kujutava dokumendi, asja, materjali, aine, elektroonilise faili või selle osa hävitamist või endale üleandmist.

Ärisaladuse kuritarvitamisega seotud rikkumiste puhul on tihti väga keeruline määratleda, kui suur on rikkumisega tekitatud kahju. Seadus näeb uue võimalusena ette, et kui rikkumine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, võib kohus, kui see on mõistlik, määrata kahjuhüvitise kindla summana, lähtudes muu hulgas tasu suurusest, mida rikkuja oleks pidanud maksma, kui ta oleks hankinud loa ärisaladuse kasutamiseks. Samas ei ole tihti tegemist sellise ärisaladusega, millele on lihtne hinnalipikut külge riputada. Selliste juhtumite puhul aitab kõige paremini see, et lepingus lepitakse kokku leppetrahv, mille rikkuja kohustub rikkumise puhul tasuma. Leppetrahvi summa peaks olema piisavalt motiveeriv, et rikkumisest hoiduda, aga mitte ka ebamõistlikult suur, vältimaks, et kohus hakkab seda vähendama või et see sootuks tühiseks osutub. Kui varasemalt oli ebaselge, kas ärisaladusega seotud rikkumiste puhul on võimalik nõuda ka saamata jäänud tulu, siis nüüd on see võimalus selgesõnaliselt seaduses olemas.

Ühe mõnevõrra üllatava võimalusena näeb seadus ette võimaluse nõuda rikkujalt ka mittevaralise kahju hüvitamist. Üllatavana seetõttu, et siiani ei ole Riigikohus juriidiliste isikute mittevaralise kahju hüvitamise nõuet tunnustanud. Kui suuri muudatusi uus seadus ärisaladuste reguleerimise vallas tegelikult kaasa toob, saame näha õige pea.

[1] Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Direktiiv (EL) 2016/943 põhjenduspunkt 1.