Vandeadvokaat Annika Jaanson: 10 aastat saneerimisseadust – kuidas ettevõtteid edukalt saneerida?

Artikkel ilmus toimetatult 20.05.2019 Äripäevas.

Eelmise aasta lõpus möödus 10 aastat saneerimisseaduse jõustumisest. Selle aja jooksul on Eestis üritatud läbi viia arvukalt saneerimismenetlusi, neist väheseid edukalt ja tulemuslikult. Millised on praktikas olnud need meetodid ja lähenemine, mis on aidanud kaasa eduka saneerimise läbiviimisel? Oma kogemusi jagab advokaadibüroo COBALT vandeadvokaat Annika Jaanson, kes on viimase kümnendi jooksul edukalt nõustanud suuremates menetlustes nii saneeritavaid ettevõtteid kui ka võlausaldajaid.

Saneerida tuleb õigel ajal. Kõige olulisem saneerimise puhul on see, et ettevõte teeks otsuse saneerimise kasuks õigel ajal. Õige aeg saneerimismenetluse algatamiseks on siis, kui ettevõttel tekib raskusi igakuiste kohustuste täitmisel ning on näha, et rakendatava ärimudeli juures olukord ilmselt ei parane. Sellises olukorras võimaldab saneerimismenetlus panna tekkinud võlgade tasumise hetkeks ootele, astuda sammu tagasi ja mõelda, kuidas saaks paremini.

Mida varem raskuste tekkimisel saneerimise kasuks otsustakse, seda suurem on tõenäosus, et ettevõtet õnnestub ka tegelikkuses päästa. Esiteks, on varajase ja kiirema reageerimise korral tõenäolisem, et ettevõte ei kaota võlausaldajate usaldust, sest ettevõte on oma kohustusi võlausaldajate ees rikkunud üksnes lühikest aega. Teiseks, mida väiksemad on võlgnevused, seda vähem tuleb neid eelduslikult saneerimise käigus ümber kujundada, mistõttu on võimalus võlausaldajate poolehoiu saamiseks oluliselt suurem.

Praktikas otsustatakse tihti saneerimise kasuks alles siis, kui tegelikkuses on olukord juba nii kehv, et ettevõte on pankroti äärel ja võlausaldajate usaldus ammu kaotatud. Sellisel juhul lükatakse saneerimisega püsivat maksejõuetust üksnes lühiajaliselt edasi ja on selge, et edukas saneerimine enam võimalik ei ole. Seega tuleks makseraskustesse sattunud ettevõttel kaaluda saneerimist pigem varem kui hiljem.

Ettevõttel tuleb hoida usalduslikke suhteid olulisemate võlausaldajate ja koostööpartneritega. Kogemused on näidanud, et ilma suuremate võlausaldajate ja koostööpartnerite usalduseta ei ole saneerimine võimalik või on üsna keeruline. Seega on saneerimise edu tagamise keskseks küsimuseks ka võlausaldajate ja koostööpartnerite poolehoiu saavutamine ja säilitamine.

Kui ettevõte on otsustanud esitada saneerimisavalduse, siis tuleks sellest koostööpartnereid ja olulisemaid võlausaldajaid juba varakult teavitada. Tasuks isiklikult selgitada makseraskuste põhjuseid ja edasisi plaane. Samuti kinnitada kavatsusi teha kõik endast olenev, et ettevõtte tegevus jätkuks, võlgnevused saaks tasutud ja koostöö edasi kesta. Selliselt ei tule saneerimine võlausaldajale ja koostööpartneritele negatiivse üllatusena, vaid ettevõtjal on juba varakult võimalik näidata, kui oluline on ettevõtja jaoks võlausaldaja usaldus ja tugi saneerimise läbiviimisel. Kuivõrd saneerimise käigus ja ka pärast edukat saneerimist jätkab ettevõte oma igapäevast majandustegevust ja tihti on suuremad võlausaldajad ka ettevõtte olulised koostööpartnerid, siis on heade ja usalduslike suhete säilimine määrava tähtsusega.

Mida suurem on võlausaldajate poolehoid ja usk ettevõtte saneerimisse, seda väiksem on tõenäosus, et keegi saneerimismenetluse käigus midagi vaidlustab ja ettevõtte kehvemal juhul aastateks kohtuvaidlustesse takerdub. Seega tasuks ettevõttel enne saneerimise kasuks otsustamist veenduda ja teha endast olenevalt kõik selleks, et võtmetähtsusega isikud saneerimist toetaksid.

Saneerimiskava peab olema realistlik ja andma võlausaldajatele kindlust. Üks osa saneerimisest on see, et kujundatakse ümber võlausaldajate nõudeid, kas tagasimaksete tähtaja pikendamise, nõude vähendamise vm teel. Teine osa on aga ettevõtte tegevuses selliste muudatuste tegemine, mis võrreldes varasemaga peaks võimaldama ettevõttel tekkinud raskustest üle saada ja saavutada likviidsus ehk reaalne plaan, kuidas ettevõtte majandustulemusi parandada. Praktikas kiputakse tihti sellest teisest osast üle vaatama ja keskendutakse peamiselt võlausaldajate nõuete vähendamisele. Seetõttu võibki võlausaldajatele jääda mulje, et saneerimise peamine eesmärk on lihtsalt kohtu kaudu ametlikult võlausaldaja nõuet vähendada ja võlausaldajal ei ole saneerimisest tegelikkuses midagi võita.

Selleks, et saneerimine oleks edukas, tuleb näidata, et ettevõttel on läbimõeldud ja teostatav plaan, mille rakendamisel saab edaspidi paremini. Kui saneerimine näeb ette võlausaldajate nõuete ümberkujundamist, siis tuleb näidata, et see on selle plaani ellu viimiseks hädavajalik ja et ettevõte on nõudeid ümber kujundanud nii väheses ulatuses, kui võimalik. Lisaks tuleb kasuks ka omanike toetus – kui saneerimise osana plaanivad omanikud teha ettevõttesse täiendavaid investeeringuid, konverteerida ümber kohustusi vms, siis tekitab ka see võlausaldajates suuremat usku saneerimise õnnestumisse. Seega on oluline, et saneerimiskava annaks võlausaldajale kindlust, et ettevõtte saneerimine on tõepoolest parim valik, mitte üksnes meede võlausaldaja nõude õiguspäraseks vähendamiseks.

Viimased kümme aastat on näidanud, et ettevõtete edukas saneerimine kehtiva saneerimisseaduse alusel on võimalik, kui teha seda õigeaegselt ja koostöös võlausaldajatega. Vaatamata sellele tundub paraku usk saneerimisse ja selle võimalikkusesse olevat väike. Ühest küljest on see tingitud sellest, et paljud ettevõtted on saneerimist kuritarvitanud ja algatanud menetlusi eesmärkidel, mida seadus tegelikkuses ei toeta. Teisest küljest on olnud ka palju juhtumeid, kus kohtud ei ole saneerimisasju suutnud vajaliku kiirusega lahendada ja kava kinnitamise või kinnitamata jätmise otsustamine on võtnud lubamatult kaua aega, tekitades ebakindlust ja võimaldades võlausaldajate huvisid rikkuda. Vaatamata eelnevale õnnestub loodetavasti tänu juba tekkinud praktilistele (ja positiivsetele) kogemustele ka edaspidi ettevõtteid edukalt saneerida.